Valge ahv

John Galsworthy

Järg triloogiale “Forsyte’ide saaga”. Triloogia esimene raamat “Valge ahv” keskendub Soamesi tütre Fleuri ja tema mehe Michaeli elukäigule; juttu tuleb ka Ameerikasse elama asunud Jon Forsyte’ist. 1.0

John Galsworthy

Valge ahv

Autorist

Käesoleva teose autor, inglise kirjanik John Galsworthy sündis 14. aug. 1867 Coombe’s Surrey krahvkonnas, Lõuna-Inglismaal, ja kuulub vanasse, jõukasse, juba ammugi Devonshires asunud perekonda. Hariduse sai ta aristokraatlikus Harrow “public school’is” ja Oxfordi ülikoolis, missuguseid õppeasutisi ta oma teostes mitmeti meelde tuletab. Olles õigusteadlase poeg hakkas ta alguses advokaadiks, aga see elukutse ei sobinud talle ja nõnda ei osanud ta oma aega nähtavasti kuidagi kasulikumalt tarvitada, kui läks reisima, nagu teeb seda tema ühe varasema romaani (The Patrician, 1911) peakangelane Miltoun. Viimane leiab pärast ilmareisi tegevuse avalikus elus, John Galsworthy’st aga saab kirjanik.

Tema kirjanduslik tegevus algab reisikirjeldustega, millele järgnevad skitsid, jutukesed, artiklid, novellid, romaanid ja näidendid. Oma kuuekümnendal sünnipäeval öelnud ta selles suhtes usutlevale ajakirjanikule, et kirjanduslikku tegevust alanud ta 29-aastaselt. Ta pole kunagi kuulunud boheemlaste hulka ega ole ka kunagi pikki juukseid kannud. Ainult päeval võivat ta kirjutada, öid tarvitavat ta magamiseks. Hommikupooliti kirjutab romaane, õhtupooliti teatritükke. Kunagi pole ta oma teoseid kellelegi ette öelnud, vaid ikka neid oma käega kirjutanud, õige palju parandades ja lehekülgede kaupa ümber kirjutades.

Kuigi John Galsworthy samale usutlevale ajakirjanikule ütleb, et nooruses pole temal vähematki tungi olnud kirjanikuks saada, ometi on ta kujunenud inglise praeguste kirjanikkude reas üheks kõige nimekamaks, seistes B. Shaw’ ja Wells’i kõrval. Pealegi on tema toodangule vajutatud kõige inglispärasem pitser. Nagu B. Shaw’d ja Wells’i, samuti iseloomustab ka teda kõigepealt ühiskondlikkus ainete valiku alal. Eelmised kaks kuuluvad enam radikaalsesse laagrisse, kus ei usuta mitte ainult evolutsiooni, vaid kus sagedasti toonitatakse ka revolutsiooni, mis pole inglise ajaloo arengut arvestades mitte üsna inglispärane ja ajab oletama eelnimetatud kahes mehes nagu võõrast verd. John Galsworthy on täieline evolutsiooni pooldaja, eriti oma hilisemas toodangus. Selleks on vististi mõjuvalt kaasa aidanud tema perekondlik põlvnemine ühes varandusliku seisukorraga.

Nagu juba eespool tähendatud, J. Galsworthy asus kirjanduslikule tegevusele alles täies meheeas, kui oli juba saanud põhjaliku hariduse ja näinud võõraid maid ning olusid. Ägedam ja püsimatum noorus oli selja taga, vaated enam-vähem lõpliku kuju omandanud. Sellepärast on juba tema esimeses silmapaistvamas teoses (The Island Pharisees, 1904) kõik need ühiskondliku elu haiged kohad ja valutavad küsimused ära tähendatud, mida tema oma loomingus üldse puudutab. Romaani peakangelane Shelton oleks nagu just selleks loodud, et ta liiguks mööda kodumaad ja puutuks kokku nende asutiste ja korraldustega, kus kõige meelsamini ulualust otsivad igasugused variserid. Aga raamatu lõpul ei pääse ühest tundmusest: ka variseride otsija ise pole muud kui ainult variser. “Meie kõik oleme variserid,” ütleb autor raamatu eessõnas. Sealsamas toonitab ta ka eluarmastust, mis püsib kõigest variserlikkusest hoolimata. See eluarmastuse tuikamine tundub läbistavat kogu kolmekümneaastase toodangu – eluarmastus, elurõõm, mitte aga rõõmuelu, sest viimane viivat inimese kivina vee põhja, nagu ütleb kusagil näidendis (The Pigeon, 1912) keegi põhjaläinud prantslane Ferrand. Sama prantslane esineb juba eelnimetatud romaanis 1904. aastal. Nagu Sheltongi on ta kirjaniku toodangus mingisugune algkuju, mis ilmub teatud teisendis enam kui üks kord. Juba oma esimesel ilmumisel puudutavad nad kõiki neid küsimusi, mis leiavad hilisemais teostes mitmekordse ja mitmekülgse käsitlemise. Ikka on meil tegemist õiguse ja õiglusega, va