Kauka jumal

August Kitzberg

Osalejad

OSALISED:

MOGRI MÄRT MARI, selle naine MÄRT, nende poeg MIILI, nende tütar MÄIDU, viie-aastane Miili poeg MASA ANTS LEENA, selle tütar PEETER PÄRN ANU MARJAPUU URJADNIK Töömehed, tüdrukud, poisid, joodikud, alevi-elanikud.

Aeg: Lähem minevik.

Kolmanda ja neljanda vaatuse vahel on aasta neljanda ja viienda vaatuse vahel viis aastat.

I Vaatus

Räätsa talus. Elumaja marjaaiapoolne külg. Akna all pink ja valge linaga kaetud laud, aia peale on valgeks küüritud piimapütid kuivama pandud, õunapuude alla muru peale kangad pleekima laotatud. Kevadine pühapäeva hommik. Lahtiste akende taga harjutab keegi viiuliga lauluviise.

I

LEENA (kergetes suveriietes – lumivalge pluus, ripnevad juuksepatsid – , tuleb toast, vaatab ringi, toob siis kähku luua ja hakkab muru pühkima. Vähe aja pärast tuleb tüdruk).

ANU (vanapoolne inimene, natuke kirjutes kirikuriietes, vaatab, paneb jalatsid käest ja hakkab heas tujus pragama). Tea, mis ta nüüd peaks jändama! Kas Räätsa talus mitte enam teenijaid pole, kui perenaine ise pühapäeva hommikul muru pühib! (Tahab luua Leena käest ära võtta, see ei anna.) Mina ikka kaapisin eile õhtul üle ka, aga ju teie ikka mõne puru leidsite! Ega teie tahtmise järgi saa.

LEENA. Ära tee pattu, Anu! Kas sina minu suust juba halba sõna oled kuulnud, kui sa ütled, et – minu tahtmise järgi ei saa?

ANU. No kui ma ka ei ole kuulnud! Kas see südant ei söö, kui näed, et teine sinu tehtud tööd üle teeb? Andke luud siia!

LEENA (ei anna luuda). Sina ei ole ju süüdi. Kanad või kes siin on siblinud, või tuul põhukõrsi kokku kandnud. Tööpäeval muidugi ei saa, olgu siis pühapäeva hommikulgi.

ANU. Tea mis kirik siin veel ei ole! Oodake, ma lasen ise uuesti Гјle.

LEENA. Lase olla! Kui sa aidata tahad, võta piimapütid aia pealt ära: kuivavad päikese käes lahti, ja – tibakannuga oleks vaja vett tuua ja kangad märjaks kasta.

ANU (piimanõusid tuppa kandes ja naljaga edasi tõreldes). Ega teie juures ju tööl vahet ole ööl ega päeval! Kui enese teada juba kõik ära oled teinud, teie leiate ikka veel midagi. Teie tahate selle Räätsa talu ju ühe aastaga rikkaks teha.

LEENA (kahetsedes). Ah, Anu, ma näen alles nüüd, et sa ennast välja minema oled ehtinud! Lase olla, küll ma valan kangad ise üle: teed riided märjaks! – Kirikusse tahtsid minna?

ANU. Tea mida sinna kirikusse! Nüüd veel mõni risti-inimene kirikusse läheb! Emale tahtsin minna. Küll ma karja vastuvõtmise ajaks tagasi olen, kaua ma lippan!

LEENA. Oleksid ometi mineku õhtupoolikuks jätnud ja koju minu seltsi jäänud!

ANU (imeks pannes). Teie seltsi? Ilmaime ikka! Mis seltsi teile vaja?

LEENA. Mina ei taha ainuüksi koju jääda.

ANU. Kuidas – ainuüksi? …

LEENA. Mari ometi läks juba hommiku vara ära ja poisid nõndasama. Inimese hinge ei ole majas! Hommikune piim ka alles masinast läbi ajamata ja …

ANU. Aga peremees? Peremees ju kodus. Käätsutab toas pilli. Kas see piima läbi ajada ei aita?

LEENA. Mina ei taha temaga ainuüksi jääda! Kas ilma-inimesed juba küllalt ei tõuka!

ANU. Mis nad siis tõukavad, las tõugata! Ega see meie peremees nii loll ole, et ta ei tea, mis ta teeb. Või ma ei näe, kuidas ta silmad teie järele käivad? Kas pistab veel jala kodunt välja? Enne ei seisnud mitte päevagi kodus, aeles ilma mööda ümber; kui tuli, oli joobnud täis, sõimas ja prassis! Nüüd kui sootu teine inimene.

LEENA. Ega see minu pärast ole. Kaua ta’s endist elu edasi pidi elama? Ükskord pidi ometi ka mõtlema ja ennast muutma hakkama. Temast saab veel esimene noormees üle valla. Küll sa näed!

ANU. Muidugi saab, aga – kelle pärast see saab? Teie pärast. Seda näeb rumalam kui sõge. Millal pulmad saavad, Leeni?

LEENA. Pulmad? Г„ra niisugust juttu aja. Kellega mul pulmad peavad saama?

ANU. Või veel küsib? Peremehega! Kust ta veel ilusamat, paremat ja usinamat tahab leida, kui endal iga päev kodus oo