Valik luuletusi

Михаил Юрьевич Лермонтов

Kogus on 52 Lermontovi luuletust aastatest 1828-1841, tõlkinud Marie Under. […] Ta langes! Langes!… Milleks nuttu? Miks tühja kiidu järelhüüd? Miks õigeksmõistu väetit juttu? Kõik saatus otsustanud nüüd! Te poolt eks õelalt kiusat taga Saand tema vaba, julge and Ning naljaks suureks puhut aga Too leek, mis tema taltsutand… Noh, rõõmustage!… – Kuhjus mustus, Tal talumatuks muutus järg: Suur geenius kui küünal kustus […]

Mihhail Lermontov

Valik luuletusi TГµlkis Marie Under

EessГµna

Luuletaja Lermontovi vanemad olid Juri Petrovitš Lermontov ja Maria Mihhailovna Arsenjeva. Esimene oli sõjaväelane, tegutses kasvatajana 1-ses kadetikorpuses Peterburis, läks 24-aastasena erru ja sõitis oma väikesse mõisa Kropotovosse. Teine oli suure naabrimõisa Vassiljevskoje preili ja põlvnes rikkast, kõrgema seltskonnaga tihedas ühenduses olevast Stolõpinite sugukonnast. Väikemõisniku ja kõrgema aadlipreili abielu arvatakse olnud ebaõnnelik ja see ei kestnud kaua: naine suri väikese Mihhaili olles natuke üle kahe ja poole aasta.

Tulevane poeet sündis Moskvas ööl vastu 3. oktoobrit 1814 (vana kalendri järgi). Aasta lõpul siirdus perekond vanaema Arsenjeva mõisa Tarhanõsse Pensa kubermangu. Pärast naise surma isa tahtis võtta poja enda juure Kropotovo mõisa, kuid vanaema jättis lapse enda juure, ja siitpääle algasid isa ja vanaema vahel pinevused ning hõõrumised väikese Mihhaili pärast, millest ka viimasel tuli hiljem osa võtta oma teadlikumas eas; sellest leidub kajastusi ta näidendis „Menschen und Leidenschaften“ („Inimesed ja kired“, kirjutatud autori 16. eluaastal).

Ebakõladest perekonnas – isa ja vanaema vahel – tunnistab ka isa testamendis pöördumine poja poole. Nende ebakõlade all on tulevane luuletaja ilmsesti kannatanud, saades juba lapsepõlves tunda oma seisukorra keerulisusi perekonnas.

Aaastal 1827 asus vanaema Moskvasse ja järgmisel aastal pandi Mihhail Moskva ülikooli juures olevasse aadlike pansioni. Sel ajal tärkas Lermontovis huvi luule vastu: ta laual leidus enamiku eelnenud ja kaasaja luuletajate töid kuni Puškini omadeni ja ta hakkas ka ise luuletama, olles vaevalt 14 aastane. Esimeseks juhiks sel alal oli talle S. E. Raitš, tolleaegne tuntud luuletaja ja kirjandusliku ajakirja toimetaja. 1829. a. lõpuks oli Lermontovil kogunenud juba 40 luuletuse ümber ja poeemid „Tšerkessid“, „Kaukasuse vang“, „Roimar“ ja „Deemoni“ visand.

Juba ta esmikluuletuste vihus kohtame teatud hingelist küpsust ja kujutluse jõudu, kohtame ta hilisema lüürika algteemasid: traagilise armastuse käsitlust, Napoleoni-aineid, demonismi ja pettumuse lähtekohti ja ühiskonnakriitikat.

1830. a. kevadel, pansioni muutudes harilikuks gümnaasiumiks, sõitis Lermontov suveks Serednikovosse. Siin valmistus ta ülikooli astumise eksamiks, luuletas ja innustus vene rahvalauludest. Luules ta õpib Puškinilt, on veedeldud Byronist ja otsib omi radu. 1830.–1831. a. jooksul ta kirjutab 200 luuletuse ümber, 10 poeemi ja 3 draamat.

1830. a. sГјgisel astub L. Moskva Гјlikooli. Siin hoidub ta kГµigist ГјliГµpilaselu avaldustest ja kogunemistest eemale, elab oma siseelu, kannatab Гµnnetust armastusest, isa surmast (1. okt. 1831) ja luuletab.

1832. a. junnis ta lahkub ülikoolist, ühe teate järgi vihastanuna sellest, et ta kevadistel avalikel eksameil läbi kukutati ja teiseks aastaks jäeti.

Sama aasta sügisel sõidab L. koos vanaemaga Peterburi, et astuda sealsesse ülikooli, kuid et Moskvas veedetud ülikooliaastaid siin ei arvestata, loobub ta ja astub kaardiväe lipnike ja ratsaväe junkrute kooli, lootes kahe aastaga saada ohvitseriks ja iseseisvaks.

Oma junkrukoolis veedetud aastaid nimetab L. ühes kirjas hirmsateks ja vaadates tulevikule, leiab selle aja küll väliselt hiilgavaks, oluliselt aga tühjaks ja labaseks. Junkrukooliski jätkab L. oma kirjanduslikku tegevust (romaan „Vadim“ jm.). Aastal 1834 ta lõpetab kooli ja astub kornetina ihukaardiväe husaripolk