Taras Bulba

Nikolai Gogol

Ukraina-vene kirjandusklassiku ajaloolis-kultuurilooline jutustus Ukraina minevikust 18. sajandil, mil kasakad veel iseseisvad olid.

I

„No keera end siis ka, poeg! Küll sa oled aga naljakas! Mis papikuued need teil seljas on? Ja nii käivad kõik akadeemias riides?” Selliste sõnadega võttis vana Bulba vastu oma kaks poega, kes olid õppinud Kiievi bursas ning olid saabunud koju isa juurde.

Tema pojad olid äsja hobuste seljast maha tulnud. Need olid kaks tugevat noormeest, kes vahtisid alles altkulmu nagu hiljuti lahtisaanud seminaristid. Nende jõulised, terved näod olid kaetud esimeste karvaudemetega, mida habemenuga veel polnud puudutanud. Nad olid väga kohmetanud isa säärasest vastuvõtust ja seisid liikumatult, silmad maas.

„Pidage, pidage! Las ma vaatlen teid hästi,” jätkas Bulba, pöörates neid ringi. „Küll on aga teil pikad kuued seljas! Küll on alles kuued! Sihukesi kuubi pole maailmas veel olnudki. Aga katsugu keegi teist joosta! Ma vaatan õige, kas ta mitte kuue hõlmadesse kinni takerdudes maha ei prantsata.”

„Ära naera, ära naera, isa,” lausus viimaks vanem neist.

„Vaata aga, kui uhke! Ja miks siis mitte naerda?”

„Niisama: sa oled küll mu isa, aga kui hakkad naerma, siis jumala eest kolgin läbi!”

„Ah niisugune poeg oled sa! Kuidas, oma isa?” ütles Taras Bulba, taandudes imestusega mõne sammu tagasi.

„Jah, kas või oma isa. Pilgata ei lase ma end kellelgi ega kunagi.”

„Kuidas sa minuga tahad siis võidelda? Kas rusikatega või?”

„Ükskõik kuidas.”

„Noh, eks hakkame siis rusikatega!” sõnas Taras Bulba, käärides käised üles. „Eks näe, mis mees sa rusika peale oled!”

Ning tervituse asemel pärast kauast lahusolekut hakkasid isa ja poeg teineteisele rusikahoope jagama küll ribide vahele, küll ristluudesse, küll rindu, kord taganedes ja ringi vaadates, kord uuesti peale tungides.

„Vaadake nüüd, head inimesed: vanamees on ogaraks läinud! Päris arust ära!” hüüdis nende kahvatu, kõhetu ja hea ema, kes seisis lävel ega olnud veel jõudnud sülelda oma armastatud lapsi. „Lapsed tulid koju, üle aasta pole neid näinud, tema aga mõtleb välja teab mis: rusikatega kaklema!”

„Aga vahvasti kakleb!” ütles Bulba peatudes. „Jumala eest hästi!” jätkas ta veidi toibudes. „Et ei maksa katsudagi. Tubli kasakas saab temast! Noh, tere, poju! Suudleme!” Ning isa pojaga hakkasid teineteist suudlema. „Tubli, poju! Nõnda kolgi igaüht, nagu sa mind tuuseldasid: ära kingi kellelegi! Aga sul on ikkagi naljakas ülikond seljas, mis nöör see siin tolkneb? Ja sina, mühakas, mis sa seisad, käed ripakil?” lausus ta, pöördudes noorema poole. „Miks sina’s, koerapoeg, mind ei kolgi?”

„Näe, mis veel välja mõtles!” ütles ema, kes sel ajal kaelustas nooremat poega. „Ja tuleb ka inimesel arusse, et lihane laps peksku oma isa. Nagu oleks selleks nüüd aegki: laps on noor, on palju maad ära sõitnud, väsinud… (see laps oli üle kahekümne aasta vana ja täpselt süld pikk) temal oleks praegu tarvis puhata ja midagi süüa, aga see seal sunnib teda kaklema!”

„Ehee, sa oled ju memmepoeg, nagu ma näen!” ütles Bulba. „Ära kuula, poju, ema: tema on naine. Tema ei tea midagi. Mis hellitust teil vaja on? Teie hellitajad olgu lage väli ja hea hobune; see on teie hellitus! Ja näete seda saablit – see on teie ema! See, millega teie päid täis tuubitakse, on kõik rämps, need akadeemiad ja kõik need raamatud, aabitsad ja filosoofia, kõik see jumal teab mis – ma sülitan kõigele sellele!” Siin soolas Bulba juurde niisuguse sõna, mida trükis ei tarvitatagi. „Aga parem saadan teid juba sel nädalal Zaporožjesse. Seal on teadus mis teadus! Seal on teie kool; alles seal saate aru pähe.”

„Ja kõigest ühe nädala saavadki nad kodus olla?” ütles kaeblikult, pisarad silmis, vana kõhetu ema. „Ei saa nad, vaesekesed, puhatagi, ei saa isakodus ümbergi vaadata, ei saa mina neid õieti silmitsedagi!”

„Aitab, aitab juba ulgumisest, vanamoor. Kas