Tuli

Henri Barbusse

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Henri Barbusse

Tuli

EESSГ•NA

Selles lihtsas ja halastamatult tõepärases raamatus jutustatakse, kuidas erinevatest rahvustest, kuid ühtviisi arenenud mõistusega inimesed hävitavad üksteist, purustavad oma sajanditepikkuse sunnitöö üleva vilja, muutes prahihunnikuiks pühakojad, lossid ja majad, tehes maatasa linnad, külad ja viinamäed; kuidas nad kõlbmatuks tegid sadu tuhandeid tiinusid oma esivanemate poolt suurima hoolega ülesharitud maad, mida nüüd juba ammu katab rauakildude risu ja mida mürgitab süütult hukatud inimeste mädanev liha.

Need, kes teevad seda meeletut enesetapu- ja kultuuri hävitamise tööd, inimesed, kes on võimelised arukalt otsustama kõige üle, mis ärritab nende nahka ja närve ning erutab nende südant ja mõistust, need inimesed paluvad jumalat, paluvad südamest – ja nagu kirjeldab üks raamatu tegelasi – paluvad „totralt ühesuguselt”, et seejärel jälle asuda metsiku enesemõrvamise töö juurde, mida nad samuti teevad „totralt ühesuguselt”. 259. leheküljel leiab lugeja pildi jumalateenistusest nii sakslaste kui prantslaste poolel, kes mõlemad siiralt usuvad, et selles verises ja vääritus sõjas on „jumal meiega”.

Ja needsamad inimesed räägivad:

„Ära sa seda looda, et jumal meist hoolib.”

Ja needsamad kangelased, suurkannatajad, vennatapjad, kГјsivad Гјksteiselt:

„Aga mida mõtleb see jumal, kui ta niiviisi laseb uskuda, et ta on kõikide poolt?”

Need inimesed, kelle mõte on liigutav ja lihtne nagu lastel – õieti just niisama „totralt ühesugune” – kõnelevad, valades üksteise verd: „Kui headuse jumal oleks olemas, siis poleks külma.”

Ent need suured märtrid, kes nii õigesti arutlevad, lähevad jälle üksteist tapma.

Miks?

Mille eest?

Nad teavad sedagi, nad kõnelevad endast ise: „Ah, me pole sugugi halvad inimesed, ainult viletsad ja õnnetud. Ja seejuures me oleme lollid, liiga lollid.”

Ja tunnetades seda, jätkavad nad häbistavat, kuritegelikku hävitustööd.

Kapral Bertrand teab teistest rohkem, ta kГµneleb targalt:

„„Tulevik!” hüüab ta äkki nagu prohvet. „Missuguse pilguga vaatavad järeltulevad põlved neile vägitegudele, millest meie, nende kordasaatjad, ise ei tea, kas võrrelda neid Plutarchose ja Corneille’ kangelaste või apaššide omadega!”

„Ja siiski,” jätkab Bertrand, „on üks kuju, mis on sõjast kõrgemale tõusnud ning tulevikus särab oma julguse, ilu ja suurusega…”

Ma kuulan ühele roikale toetudes ja Bertrand’i poole kummardudes, kuulen häält, mis ehavaikuses tuleb varem peaaegu alati vaikinud suust. Bertrand hüüab kõlavalt:

„Liebknecht!”

Ta tõuseb püsti, käed risti rinnal. Tema pea, ilusa sügavtõsise raidkujunäoga pea, langeb jälle rinnale. Kuid veel kord loobub ta oma marmorlikust tummusest ning kordab:

„Tulevik! Tulevik! Tuleviku tööks on kustutada see olevik, kustutada põhjalikumalt, kui arvata võib, kustutada kõik jäle ja häbistav. Ja ometi oli seda olevikku tarvis! See oli vajalik! Häbi sõjaväelisele kuulsusele, häbi sõjavägedele, häbi sõduri elukutsele, mis teeb inimesed kord nürimeelseiks ohvreiks, kord alatuteks timukateks. Jah, häbi! See on tõsi, liigagi tõsi, – ainult veel mitte meile. Ettevaatust selles, mis me praegu mõtleme! Tõeks saab see siis, kui