Raudne kand
Jack London
Tuntud ameerika romaanikirjaniku Jack Londoni (Valgekihv, Гњrgne kutse) 1908. aastal avaldatud dГјstoopia.
EESSГ•NA
Avis Everhardi märkmeid ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ajalooliseks dokumendiks. Ajaloolane avastaks neis rohkesti vigu, kui mitte just faktide edasiandmise, siis vähemalt nende tõlgendamise osas. Seitsesada aastat on möödunud ning tolle ajajärgu sündmused ja nende vastastikune seos, milles nende memuaaride autoril oli veel raske orienteeruda, ei sisalda meie jaoks enam mingisuguseid mõistatusi. Avis Everhardil puudus kindel ajalooline perspektiiv. See, millest ta kirjutas, puudutab kõigepealt teda ennast. Tema ise on see, kes seisab kogu aeg kirjeldatud sündmuste keskpunktis.
Ja ometi, kui inimlik dokument, pakub käsikiri meile küllaltki suurt huvi. Meie ei tohi autorile pahaks panna, kui ta, sügava armastuse tõttu oma mehe vastu, piirdub peamiselt subjektiivsete arvamuste ja hinnangutega. Meie möödume naeratades neist eksimustest ja andestame Avis Everhardile selle vaimustuse, millega ta räägib oma mehest. Me teame, et Everhard ei olnud niisugune silmapaistev kuju ja et ta tolle aja sündmuste käigus ei mänginud nii ülitähtsat rolli, nagu seda kinnitab memuaaride autor.
Ernest Everhard oli väljapaistev inimene, kuid siiski mitte niivõrd väljapaistev, nagu seda arvas tema naine. Ta oli üks suure kangelaste armee võitlejatest, kes töötasid ennastsalgavalt revolutsiooni heaks. Kuid Everhardil olid ka omad erilised teened töölisklassi filosoofia läbitöötamise ja propageerimise alal. Nimetades seda „proletariaadi teaduseks”, „proletariaadi filosoofiaks” paljastab ta selles tollele ajastule iseloomulikku ning paratamatut seisukohtade piiratust.
Kuid pöördugem tagasi memuaaride juurde. Nende suurimaks väärtuseks on see, et nad taaselustavad meile tolle hirmsa ajastu õhkkonna. Mitte kusagil mujal ei kujutata aastate 1912-1932 tormisel ajavahemikul elanud inimeste hingeelu nii eredalt, ei näidata nende piiratust ja vaimupimedust, nende hirmu ja kahtlusi, nende moraalseid eksiarvamusi ja meeletuid ihasid, nende ebaausaid kavatsusi ning kohutavat egoismi nii kujukalt kui Everhardi memuaarides. Meie arukal ajastul on sellest kõigest raske aru saada. Ent ajalugu näitab, et selline ajajärk leidis tõepoolest aset, ning bioloogia ja psühholoogia selgitavad meile selle põhjuse. Kuid ei ajalugu, bioloogia ega psühholoogia ei suuda meie silmade ette tuua seda maailma. Meil tuleb temaga leppida kui minevikus esinenud paratamatusega, kuigi ta jääb meile võõraks ja arusaamatuks. Alles Everhardi käsikirja lugedes hakkame me mõistma seda ajajärku. Me otsekui sulame kokku selle ülemaailmse draama tegelastega ja hakkame elama nende mõtete ja tunnetega. Ja meile ei saa arusaadavaks üksnes Avis Everhardi armastus oma kangelasliku elukaaslase vastu, vaid me tunnetame koos temaga ka oligarhia hädaohtu, mis kerkis ähvardava varjuna maailma kohale. Me näeme, kuidas raudse kanna valitsus (kas pole see õnnestunud nimetus!) hakkab rõhuma inimkonda, ähvardades teda hävitada.
Käsikirjast, muide, selgub, et kindlakskujunenud termini „raudne kand” autoriks oli omal ajal Ernest Everhard – küllalti huvitav avastus, mis heidab valgust küsimusele, mida ajalugu pole seni valgustanud. Arvati, et termin „raudne kand” leidis esmakordselt väljendust vähetuntud žurnalisti George Milfordi pamfletis „Teie – orjad!”, mis ilmus 1912. aasta detsembris. Mingisuguseid muid andmeid George Milfordi kohta ei ole säilinud; ainult Everhardi käsikirjas võib leida põgusa märkuse selle kohta, et Milford langes Chicago veresaunas. Väga võimalik, et Milford kuulis seda väljendust Ernest Everhardi suust – ja kõige tõenäolisemalt ühe 1912. aasta sügisese valimiseelse kampaania puhul aset leidnud esinemise ajal. Everhard ise, nagu käsikirjas öeldakse, tarvitas seda nimetust esmakordselt 1912. aasta kevadel, viibides ühe eraisiku juures lõunasöögil. Antud aeg peab olema vastuvaidlematult usal