Benito Cereno

Herman Melville

Ameerika kirjanduse klassik HERMAN MELVILLE (1818 – 1891) on maailmakirjanduse suurimaid merekirjanikke, milleks annab esmajoones alust ta monumentaalne romaan “Moby Dick ehk Valge Vaal”, ilmunud eesti keeles 1974. aastal “Varamu” sarjas. Mereaineline on ka lühiromaan “Benito Cereno”, mis kuulub kirjaniku keskmisse loomeperioodi. Teose aluseks on reaalselt toimunud sündmused, mis on lühidalt kirjas Ameerika kapteni Amasa Delano pikema reisikirja ühes peatükis. Nimelt toimus 1799. aastal Tšiili põhjarannikul ankrus oleval Hispaania orjalaeval orjade ülestõus, mille käigus tapeti laevaomanik ning laeva enda valdusse haaranud orjad nõudsid, et laeva kapten Benito Cereno viiks nad tagasi nende kodumaale, Senegali. Kuid kirjanik on mainitud sündmusi kasutanud üksnes ees-kujuna, luues nende alusel ühe oma ambitsioonikama ja muljet-avaldavama teose, milles teda huvitavad peamiselt kaks oma aja aktuaalset teemat – orjus ning vastuhakk..

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. Tol ajal ei sõitnud neis vetes nii palju laevu kui praegu. Kapten tõusis, tõmbas riided selga ning läks laevatekile.

Hommik oli niisugune, nagu sel rannikul ikka. Ümberringi valitses hääletus ja vaikus, kõik oli hall. Ehkki kohati voogas meres pikkade ribadena ummiklainetus, näis, nagu oleks vesi liikumatu, ning veepind läikis otsekui rihveldatud tina, mis on sulatusahju vormis jahtunud. Taevas sarnanes halli mantliga. Rahutud hallid linnuparved liikusid üle veepinna nagu ähmased hallid udutombud ning segunesid pilvedega; nad lendasid madalalt ja siia-sinna, nagu pääsukesed enne tormi üle aasade lendavad. Nad olid otsekui varjud, mis ennustavad veelgi tumedamate varjude tulekut.

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu.

Kuid milliseid kahtlustusi võõra laeva nägemine ka oleks võinud põhjustada, oleksid need iga meremehe mõttest hajunud, nähes, et laev sadamasse sissesõidul kaldale ohtlikult lähedale tüürib – otse laevanina ees paistis üks veealune kari. Sellest oli aru saada, et tulija oli tundmatu mitte üksnes vaalalaeva kaptenile, vaid võõras ka sellel saarel; järelikult ei saanud ta olla mõni neis vetes tagaotsitav salapiiritusevedaja. Kapten Delano vaatles laeva suure huviga edasi, kuigi seda takistas udu, mis osaliselt varjas laevakere ning läbi mille hommikune valgus laeva kajutist paistis sama tükati nagu päike, mis selleks ajaks oli tõusnud silmapiiri kohale ning liikus nüüd ilmselt koos võõra laevaga sadama poole. Madalalt triivivate pilvede varjust võis näha laeva ainsat pahaendelist silma, mis indiaanlase kombel läbi oma pimeduse saya-y-manto[1 - saya-y-manto – seelik või meestetuunika (hisp k). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.] pilu piilus, nagu Lima intriguante[2 - intriguante, ka intrigante