Tähtajaline elu. 1. osa
Heli KГјnnapas
Heli Künnapase kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolmnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks.
Heli KГјnnapas
Tähtajaline elu. 1. osa
1
Eemalduv Tallinna siluett!
Kusagilt vilksatab pähe mõiste kilukarbi siluett. Kunagi olevat sellise Tallinnast lahkumise pildiga kilukarpe tehtud. Aga see oli enne minu aega.
Praegu on aga minu aeg… lahkuda!
Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.
Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada… Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.
Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha. Oleks ta vaid mõned kuud varem tulnud. Selleks ajaks, kui Kris mu ellu ilmus, oli mul aga Ameerikas perekond valitud, kõik lepingud alla kirjutatud ja lennupiletid tellitud. Ma ei saanud enam ära öelda.
Ja kas ma oleks tahtnudki? Kris tundus olevat see, keda olin nii kaua oodanud, kuid lõpuni ei saanud ma ju selles siiski kindel olla. Kui ma oleks tema pärast oma aastasest Ameerikas viibimisest loobunud ja meie suhe poleks laabunud, siis äkki oleksin teda oma saamata jäänud kogemustes hoopis süüdistama hakanud?
Aga see polnud hetkel teemaks, sest ma ei loobunud. Ma läksin. Istusin laevas ja vaatasin eemalduvat Tallinnat.
See polnud küll enam võimalik, aga millegi pärast tundus, et näen veel oma perekonda sadamast mulle järgi lehvitamas. Krisi mitte. Tema ei saanud tulla, sest pidi tööl olema.
Kris saatis mind ära eile, kui püüdsin ühikas oma asju pakkida. Pakkimisest ei tulnud eriti midagi välja, sest ma ei suutnud temast lahti lasta. Nii me lebasimegi tunde mu voodil ja rääkisime ja rääkisime.
Ma ootasin, et ta oleks õnnetu, et ma lähen, et ta ütleks, kui väga ta mind igatsema jääb… aga tema lobises ikka igapäevastest asjadest, nagu võiksime homme kõike jätkata.
„Kas sa pole tõesti üldse kurb?” küsisin lõpuks, kui ei jõudnud seda enam välja kannatada.
Hetk hiljem juba kahetsesin oma küsimust. Kris pööras mu poole oma tumedad pruunid silmad, mis olid endistest lõbusatest hetkega muutunud sügavalt kurbadeks.
„Kas sulle tõesti tundub nii?” küsis poiss nukralt vastu.
Noogutasin sГµnatult.
„Võta teadmiseks, tulevane neiu Americana, et ma jään sind väga igatsema. Aga ma ei ütle seda rohkem. Sul ei tule rohkem sellist võimalust, nagu praegu. Sind ootab seikluste- ja kogemusterohke aasta. Võta sellest, mida iganes saad. Kasuta kõiki võimalusi. Seega mine… aga siis tule tagasi. Ja mina ootan sind siin!”
Ta vaatas mulle hetke vaikides otsa ning hakkas siis vaikselt laulma:
„Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima,
Siis Г¤ra kunagi lase mul minna.
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadamakail,
Ära saatmas eilset päeva, mis lühikeseks jäi.”
Tundsin eksimatult ära Alley Catsi loo „Sinu kõrval”. Üks suur osa, mis meid ühendas, oli armastus selle ansambli lugude vastu. Võisime neid teineteisele lõputult laulda.
„Aga..”
„Ei mingit aga! See ei olnud lubadus igavesti kokku jääda ja ma tahan, et sa selle aasta seal oleksid vaba. Aga tea, et ma olen siin igavesti olemas… Ükskõik, mis meist siis ka tulevikus saab!”
Krisi sõnad ajasid mind segadusse. Ühelt poolt olin saanud oma oodatud kinnituse, et ta on kurb ja õnnetu mu lahkumise üle. Teisalt käskis ta mul see aasta vaba ol