Naistest, lihtsalt
Dagmar Lamp
Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.
Dagmar Lamp
Naistest, lihtsalt
ALIIS JA VANAEMA
Гњks murtud lubadus
„Vanaema! Vanaema! Vanaema! Kas ma võin minna Aliisiga mängima?” nuian vanaema lillelise kitli küljes rippudes. Vanaema keedab kisselli ja üritab samal ajal marju puhastada. Köök lõhnab südasuviselt, lae all sumisevad kärbsed ja üksik herilane, kes värskelt võetud mee lõhna peale end tuppa on pressinud.
„No oota nüüd…!” rapsab vanaema käega ning üritab mind kleidisaba küljest lahti raputada. Ma ei anna alla.
„Vanaema! Palun-palun-paaluun! Ma luban, et olen hea laps! Ma ei lähe sõiduteele mängima! Ausõna! Me mängime siinsamas võsa vahel! Vanaema!”
Vanaema keerutab viimast korda kisselli, tõstab kulbi taldrikuäärele ja vaatab mulle tõsiselt otsa: „Mäletad küll, kuhu Aliis sind eelmine kord viis. Kas sa lubad, et te jääte siiasamasse hüüdekaugusse? Sa ju tead, et suure tee peal sõidavad autod väga kiiresti ja nii võib õnnetus juhtuda.” Vanaema hääl on pehme ja range samal ajal. Ma kujutan teda nii hästi ette kooliõpetajana, kes ta kunagi oli olnud. Lapsed ei julgenud kindlasti talle midagi halvasti öelda ega tunnis lollusi teha, mitte nii, nagu meie oma õpetajaga julgeme. Aga praegu on veel suvi ja koolile pole aega mõelda. On minu kaheksas suvevaheaeg ja kuigi ma pean end ammu juba suureks tüdrukuks, tundub mulle kohati, et vanaema arvab mind olevat lasteaiatite. Oi, kuidas mind tema ülihoolitsev suhtumine ärritab! Kõik teised lapsed võivad olla õues, kaua tahavad, aga mina pean punkt kell kaheksa õhtul koju laekuma. Ja nagu praegugi, pean ma iga kord talle ette kandma, kui hoovist kuhugi kaugemale minna tahan.
Ja praegu kutsubki mind võpsikusse! Aliis ütles, et poisid pidid ka pärast tulema. Ma olen nii tüdinenud vanaema aias mängimisest, siin on mesipuud ja murul paljajalu joostes võib nõelata saada. Pealegi on nii palav ja ma olen end ainuüksi tänase päeva jooksul sada korda voolikust külma veega kastnud. Võsas on aga hea varjuline ja jahe ning poistel on ehitatud sinna onn. Just sinna onni me Aliisiga minna tahamegi.
„Jah, ma luban! Ausõna! Ja kui me peaks minema rattaga sõitma, siis ma tulen ja küsin uuesti luba,” vannun pühalikult vanaemale otsa vaadates. Vanaema ohkab ja vaatab köögis ringi. Pangetäied värskelt korjatud sõstraid ootavad puhastamist, pealegi läheb homme jälle meevõtuks… „Kas sa pärast siis tuled mulle appi ja aitad mee jaoks purke pesta?”
„Jah, muidugi tulen! Aga õhtul siis, eks ju, praegu juba Aliis ootab aia taga.” Lõpuks rehmab vanaema käega: minemine. Lippan õnnelikult õue.
„No nii! Lähme nüüd!” hõikan Aliisile ja me jookseme üle tee.
„Mis me üldse tegema hakkame?” küsin talt, kui juba võsas rabistame.
„Oota, küll sa näed!” ütleb Aliis peaaegu sosinal ja vaatab mulle vandeseltslaslikult otsa. Aliis on minust paar aastat vanem ning elab samas külas kus mu vanaemagi. Mina elan linnas ja käin seal ka koolis, kuid olen kõik suvekuud, nii kaua kui mäletan – ja seda on hiiglama palju – just maal vanaema juures veetnud. Aliis läheb sügisel juba üheksandasse klassi. Ta tundub nii suur ja tark. Piilun silmanurgast tema poole: punased lokkis juuksed kõvasti patsi tõmmatud, jalas lõhkised teksad ja ketsid. Seljas aga moodne sätendava kirjaga T-särk, mille alt on näha – vaatan kadedusokkaga hinges – tema arenema hakanud tissinupsusid. Mina olen veel täiesti lameda rinnaga, ükskõik, kui palju ma end ka pee