Meestest, lihtsalt
Epp Petrone
Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.
Epp Petrone
Meestest, lihtsalt
ANDRÉ
Mu viimane sГјГјtu suvi
See oli üks neist suvedest, mis paistab aastaid hiljem tagasi mõeldes pidevalt lämbe ja päikeseküllane.
Mu vanematekodu kõrvalmajas oli üks korter, kus käis kogu aeg väga palju noori. Ema ja isa olid tööl, minul oli koolivaheaeg ja ma armastasin neid jälgida. Minust umbes kümme aastat vanemaid, rikutuid ja põnevaid.
Alguses kõõlusin aknal ja ahmisin nende dialooge, justkui filmi või romaani. Kui kusagile jäi lünk, siis täitsin selle ise. Vahel istusin kardinate varjus aknalaua peal ja panin oma päevikusse kirja, mida nad rääkisid.
Muide. Ma ei ole teistest millegi poolest erinev. Kui, siis ehk selle poolest, et alguses ma uskusin, et nemad ongi õnnelikud. Et nemad teavad saladust, millest mind sellel igaval teismeea suvel oli ilma jäetud.
Ma uskusin ka siis veel, kui ühel päeval majatrepil raamatut lugedes nägin Andréd. Tema nägi mind ka. Mind mitte näha olekski olnud võimatu, sest ma olin selga pannud oma kõige silmatorkavamad riided ja istunud trepi keskele.
Ta seisis otse mu ees ja küsis: „Noh, tüdruk, mida sa loed?”
Ma lugesin „Pollyannat”. Milline iroonia. Lugeda tüdrukust, kes on ülim optimist, ja uskuda, et sa ka ise suudad selliseks jääda.
André ei olnud väga ilus, aga ta polnud ka inetu. Ta ei rääkinud palju, aga ta jõi palju. Kahe nädala jooksul õpetas ta ka minu jooma, ja mu isa ei saanud mulle mitte midagi teha, sest – mida ta oleks saanud mulle teha?
André elas kaugemal, meie majast linna ääre poole. Mööda kruusateed sinna kõndides ei mõelnud ma tavaliselt millelegi. Ehk ainult sellele, kuidas ta täna kusagilt salaalkoholi sebib. Ta väitis, et seda tehakse tammekoortest, või olid need hoopis kastanikoored – ma ei hoolinud siis, ei hooli ka praegu.
Ma ei mäleta, kuidas see jook maitses. Ilmselt oli selle maitse viski omast kaugel, aga me valasime seda alati kahte paksupõhjalisse klaasi ja mängisime, et oleme rikkad.
„Kuhu sa tahaksid minuga reisida, kui sul raha oleks?” alustas ta mängu.
Ja niikaua, kui ma vastust mõtlesin, jäi ta magama. Suu lahti, mokk töllakil.
Vahel jätkus meil vaimset stimulatsiooni kauemaks. „Hakkaks mängima, et toa nimi on aken ja akna nimi on kärbes ja kärbse nimi on tuba. Kuidas sa siis ütleksid, et kärbes lendas läbi akna tuppa, ah?” Üritasime seda mõistatust lahendada, ise lollakalt purjuspäi naerdes.
Või siis otsustasime, et täna me mediteerime. Lamasime tunde tema räpase kööktoa põrandal ja vahtisime laes rippuvat kärbsemusta täis pirni, kuni tunduski, et hing läks lae alla hõljuma. Siis tuli ennast püsti ajada ja läbi läppunud koridori peldikusse minna.
Isegi kell viis hommikul olin ma vahel purjus, kui olin valgel hilisööl oma koduaknast välja hüpanud – ja isa arvas, et ma magan. Kloppisin André ukse taga ja ta lasi mind sisse.
Ega me kogu aeg kahekesi olnud. Sageli oli ta juures ka sõpru. Enamik neist olid töötud ja käisid „tegemas otsi”. Mind ei huvitanud, mis otsi. Ma omandasin kiirelt omaduse mitte huvituda maailmast – selline seisund tegi mind palju õnnelikumaks, kui ma varem olin olnud. Vähemalt nii ma seal tundsin, kui maailm oli järsku ühe kööktoa suurune.
Kas ma armastasin teda?
Ma hoidsin teda väga. Meile meeldis magada, teineteise kaisus, rasket purjus inimese und.
„Kas sa tuled homme jälle?” küsis ta pehme keelega, kui ma end õhtu eel minema sättisin, pööritust alla surudes. Siis ühel päeval ei pidanudki ta seda küsima, sest ma jäin ööseks. Ja hommikuks, ja uueks ööks. Meie eluks sai joomine, magamine, kallistamine ja muud sellised lihtsad tegevused.
Mõtlen praegu, et üks küsimus jääbki mulle vist saladuseks. Kas ta oli