Dubrovski

Aleksandr PuЕќkin

Vene klassiku Aleksandr Puškini romaan «Valmistuda lahingu vastu,» ütles Dubrovski ning röövlite hulgas tekkis kahin, ja jälle jäi kõik vait. Siis kuuldi lähenevate meeste hääli, relvad välgatasid puude vahel, umbes sada viiskümmend sõdurit tulid metsast välja ja tormasid karjudes valli poole. Dubrovski läitis süütenööri, lask oli tabav: kuul rebis ühel sõduril pea otsast ja haavas kahte. Sõdurite hulgas tekkis segadus, kuid ohvitser tormas edasi, sõdurid järgnesid talle ja jõudsid juba kraavi; röövlid andsid neile püssidest ning püstolitest tuld ja hakkasid kirvestega kaitsma valli, millele ronisid raevunud sõdurid, jättes kraavipõhja maha paarkümmend haavatud kaaslast. Algas käsitsivõitlus; sõdurid olid juba vallil, röövlid lõid taganema, kuid siis pöördus Dubrovski ohvitseri poole, tõstis püstoli tema rinna kohale ja tulistas, ohvitser langes selili maha, mõned sõdurid tõstsid ta kätele ja ruttasid teda metsa ära viima, teised aga, kaotanud oma pealiku, jäid peatuma. Julgust kogunud röövlid kasutasid seda kõhklusesilmapilku, nad murdsid sõdurite jõu ja tõrjusid nad tagasi kraavi, piirajad hakkasid põgenema, röövlid tormasid neile kisades järele. Võit oli käes. Pidades vaenlast täiesti segilööduks, peatas Dubrovski oma mehed ja tõmbus tagasi kindlusse, käskides ära tuua haavatud, kahekordistada valvet ning ära keelates kindlusest lahkumise.

Esimene raamat

I PEATГњKK

Mõni aeg tagasi elas ühes oma mõisadest põline vene mõisnik Kirila Petrovitš Trojekurov. Ta rikkus, suursugune päritolu ja head sidemed tegid ta väga kaalukaks nendes kubermangudes, kus tal oli maaomand. Naabrid olid rõõmuga valmis täitma iga ta väiksematki tuju; kubermangu ametnikud värisesid tema nime kuuldes, orjameelset lipitsemist pidas Kirila Petrovitš temale õigusega kuuluvaks tribuudiks; ta maja oli alati täis külalisi, kes olid valmis tema meelt lahutama ta härrasmehelikus jõudeelus, võttes osa tema kärarikkaist ja vahel ka lausa metsikutest lõbustustest.

Keegi ei julgenud keelduda tema küllakutsetest või jääda teatud päevadel ilmumata Pokrovskojesse vajalikku austust avaldama. Oma koduses elus ilmutas Kirila Petrovitš kõiki harimatu inimese pahesid. Kõige selle poolt ärahellitatuna, mis teda iganes ümbritses, oli ta harjunud vaba voli andma kõigile oma taltsutamatu iseloomu puhangutele ja kõigile oma üsna piiratud mõistuse tujudele. Hoolimata oma füüsilise jõu erakordsest tugevusest kannatas ta paar korda nädalas liigsöömise tagajärgede all ja oli igal õhtul vintis. Tema maja ühes tiivas elasid kuusteist toatüdrukut, kes tegid nende soole sobivat käsitööd. Tiibhoone akende ees olid puust võred; uksed hoiti lukus ja võtmed olid Kirila Petrovitši käes. Ettenähtud ajal käisid noored naisvangid pargis ja jalutasid seal kahe vanaeide järelevalvel. Aeg-ajalt pani Kirila Petrovitš mõne neist mehele ja uued astusid nende asemele.

Talupoegi ja mõisarahvast kohtles ta valjult ja isemeelselt; sellest hoolimata olid nad temale ustavad; nad olid upsakad oma isanda rikkuse ning kuulsuse pärast ja omakorda lubasid endale nii mõndagi naabrite suhtes, lootes tema mõjukale kaitsele.

Trojekurovi tavaline tegevus seisis ringisõitmises mööda oma laialdasi maavaldusi, kestvates pidutsemistes ja tembutamistes, misjuures viimaseid mõeldi välja iga päev ning nende ohvriks langes harilikult mõni uus tuttav; ometigi ei pääsenud nende eest alati ka vanad sõbrad, välja arvatud ainult Andrei Gavrilovitš Dubrovski. Seesama Dubrovski, kaardiväe eruleitnant, oli Trojekurovi lähimaks naabriks ning omas seitsekümmend hinge talupoegi. Trojekurov, kes oli ülbe läbikäimisel kõige kõrgemast seisusest inimestega, austas Dubrovskit hoolimata tema tagasihoidlikust varanduslikust olukorrast. Nad olid kunagi teeninud koos sõjaväes ja Trojekurov tundis oma kogemuste järgi tema kannatamatut ning otsustavat iseloomu. 1762. aasta sündmused lahutasid neid kauaks ajaks teineteisest. Trojekurovil, kes oli vü