Kapteni tГјtar
Aleksandr PuЕќkin
Vene klassiku Aleksandr PuЕЎkini ajalooline romaan.
Aleksandr PuЕќkin
Kapteni tГјtar
Au hoia noorest east peale.
В В В В VanasГµna
I peatГјkk
KAARDIVГ„E SEERSANT
Kui oleks kaardiväes, ju homme kapten ta!
Ei seda mitte: ta armeesse mingu teenima.
See hästi öeldud! Veidi kurvastust las tundku ka…
* * *
Kuid kes ta isa on?
В В В В KnjaЕѕnin
Minu isa, Andrei Petrovitš Grinjov, oli teeninud oma nooruses krahv Münnich’i all ja erustunud premjee-majorina aastal 17… Sest saadik elas ta oma Simbirski külas, kus ta abiellus neiu Avdotja Vassiljevna J-ga, sealse vaese aadliku tütrega. Meid, lapsi, oli üheksa hinge. Kõik mu õed-vennad surid imikueas. Ema oli minuga alles rase, kui ma juba seersandina sisse olin kantud Semjnovski polku, meie ligidase sugulase, kaardiväe majori vürst B. armust. Kui aga kõigi ootuste kiuste oleks sündinud tütar, siis oleks isa teadustanud, kuhu tarvis, ilmumata jäänud seersandi surmast ja sellega oleks asi olnud lõpetatud. Mind arvati loastatuks õpingute lõpetamiseni. Tol ajal ei kasvatatud meid nagu nüüdisajal. Viiendast eluaastast anti mind ratsusulase Saveljitši hoolde, kes kaine eluviisi tõttu mulle kasvatajaks määrati. Tema juhatusel omandasin kaheteistkümnendal eluaastal kirjaoskuse vene keeles ja võisin väga asjalikult otsustada isase hurda loomuse üle. Sellal palkas isa minu jaoks prantslase, musjöö Beaupré, kes Moskvast välja telliti ühes viina ja provanksõli aastase varuga. Tema ilmumine ei meeldinud põrmugi Saveljitšile. „Jumal tänatud,” torises ta omaette, „lapsuke näikse mõstud, soetud ja toidetud olevat. Milleks küll raisata üleliigset raha ja palgata musjööd, nagu oma inimesi enam polekski!”
Beaupré oli olnud oma isamaal juuksuriks, siis Preisimaal sõduriks, seejärel saabunud Venemaale pour être outchitel (et hakata õpetajaks), mitte just täiesti mõistes selle sõna tähendust. Ta oli kena mees, kuid tuulepea ja äärmiselt kerglane. Ta peanõrkuseks oli kirg õrnema soo vastu; pahatihti sai ta oma õrnutsemise eest mükse, mille tagajärjel ta oigas päevade viisi. Sealjuures ei olnud ta (tema väljenduse järgi) ka pudeli vaenlane, s. t., (rääkides kirjakeeles), armastas ülemäära rüübata. Kuna aga meil veini lauale anti ainult lõunaks ja ka siis napsiklaasikeste kaupa, kusjuures koolmeister tavaliselt vahele jäeti, siis mu Beaupré harjus õige ruttu vene nastoikaga ja hakkas isegi eelistama seda oma kodumaa veinidele kui äraarvamata tervislikumat kõhule. Me sobisime jalamaid, ja kuigi ta lepingu järgi oli kohustatud õpetama mulle prantsuse keelt, saksa keelt ja kõiki teadusi, eelistas tema kärmesti õppida minult kuidagi vene keeles lobisema – ja selle järel teotses igaüks meist omaette. Elasime heas sõpruses. Teistsugust mentorit ma ei igatsenudki. Ent peagi lahutas meid saatus ja vaat millise juhu tõttu.
Paks ning rõugearmiline pesunaine Palaška ja ühe silmaga karjatüdruk Akulka leppisid kord kokku ühtaegu emakese ette põlvili langeda, süüdistades end kuritegelikus nõrkuses ja nutuga kaevates nende kogenematust kurjasti kasutanud musjöö peale. Säärastes asjades ema nalja ei mõistnud ja kaebas isale. Isa arveõiendus oli lühike. Ta nõudis otsekohe võrukaela prantslase ilmumist. Teatati, musjöö andvat mulle tundi. Isa tuli minu tuppa. Sel ajal magas Beaupré voodis süütuseund. Minul oli oma tegevus. Olgu teada, et mulle oli tellitud Moskvast maakaart. See rippus seinal kasutamata ja avatles mind ammu paberi suuruse ning headusega. Otsustasin teha sellest lohe, ja kasutades Beaupré und, asusin tööle. Isa astus sisse hetkel, kui ma passisin roguskist saba Hea Lootuse neeme külge. Nähes minu harjutusi maadeteaduses, kaksas isa mind kõrvast, jooksis seejärel Beaupré manu, äratas ta väga ettevaatamatult ja hakkas etteheidetega üle külvama. Segaduses tahtis õnnetu Beaupré vist üles tõusta, kuid ei suutnud: ta oli purujoobnud. Üheksa pattu – üks vastus. Isa tõstis ta kraedpidi voodist, tõukas uksest välja ja kihut