Teatriromaan
Mihhail Bulgakov
20. sajandi ühe silmapaistvama vene kirjaniku Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi autobiograafiline romaan. Teatriromaan, mis autoril lõpetamatta jäi, räägib Bulgakovi kogemustest teatrimaailmas.
EESSГ•NA
Pean lugejat hoiatama, et minul ei ole käesolevate ülestähenduste kirjapanemisega mingit pistmist ja need sattusid minu kätte õige iseäralikel ja kurbadel asjaoludel.
Just samal päeval, kui Sergei Leontjevitš Maksudov möödunud kevadel Kiievis endalt elu võttis, sain tema poolt ennakult postipandud ülipaksu panderolli ja kirja.
Panderollis olid käesolevad ülestähendused, kirja sisu aga oli üllatav.
Sergei Leontjevitš teatas, et kingib elust lahkudes oma ülestähendused mulle, et mina, tema ainukene sõber, need läbi vaataksin ja oma nime all trükki annaksin.
Lahkunu viimne, olgugi kummaline soov!
Aasta otsa katsusin Sergei Leontjevitši omakseid ja sugulasi leida. Tühi vaev! Ta polnud oma viimses kirjas valetanud – siia maailma ei jäänud temast kedagi maha.
Ja ma vГµtsin kingituse vastu.
Nüüd teiseks: pean lugejale teatama, et kadunul ei olnud eluilmas mingit kokkupuutumist ei näitekirjanduse ega teatriga; ta oli oma eluajal see, kes ta oli – ajalehe «Aurulaevanduse Teataja» väike kaastööline, kes üksainus kord esines kirjanikuna, ja siis ka edutult: Sergei Leontjevitši romaani ei trükitud ära.
Järelikult kujutavad Maksudovi ülestähendused vaid tema fantaasia, ja kahjuks haiglase fantaasia vilja. Sergei Leontjevitš kannatas nimelt melanhoolia all, mis ei ole mitte üks meeldiv haigus.
Mina, kes ma tunnen Moskva teatrielu, võin täie teadmisega kinnitada, et niisugust teatrit ja niisuguseid inimesi, nagu lahkunu teoses on kujutatud, pole kunagi ega kuskil olemas olnud.
Ja lõpuks kolmas ning viimane märkus: minu töö nende ülestähenduste juures piirdus sellega, et ma panin neile pealkirja ja jätsin ära moto, mis oli minu arust liiga pretensioonikas, ülearune ja hakkas vastu.
See moto kГµlas nii:
«Igaüks saab oma palga oma töö järele…»
Peale selle panin paika kirjavahemärgid, kus tarvis.
Sergei Leontjevitši stiili ma ei puutunud, ehkki see on ilmselt lohakas. Ja mida saabki nõuda inimeselt, kes kaks päeva pärast seda, kui ta oli oma ülestähendustele punkti pannud, pea ees, rippsillalt alla hüppas.
ESIMENE OSA
1.В PEATГњKK Seikluste algus
29. aprillil käis äike üle Moskva, ja õhk muutus mahedaks, ja hing sulas nagu lahti ja eluisu tuli tagasi.
Uus hall ülikond ja üsna viisakas palitu seljas, kõndisin ma mööda üht Moskva peatänavat teatava paiga poole, kus ma varem iial polnud käinud. Minu suuna määras taskus olev, ootamatult saabunud kiri. See kõlas nõnda:
«Kõrgesti austatud Sergei Leontjevitš! Minu ülim soov oleks Teiega tuttavaks saada ja seejuures ühtlasi arutada Teiega üht salajast asja, mis tohiks Teile usutavasti vägagi suurt huvi pakkuda.
Kui Teil on aega, oleksin tõsiselt rõõmus, kui tuleksite kesknädalal kell 4 Sõltumatu Teatri Õppestuudio majja. Tervitades K. Iltšin.»
Kiri oli kirjutatud pliiatsiga, paberi vasakule nurgale oli trГјkitud:
Ksaveri BorissovitЕЎ IltЕЎin,
SГµltumatu Teatri
Г•ppestuudio lavastaja
Iltšini nime nägin ma esimest korda ja Õppestuudiost ei teadnud ma midagi. Sõltumatust Teatrist olin kuulnud, teadsin, et see on üks tähtsamaid teatreid, aga ma ei olnud seal käinud.
Kiri ajas mind äärmiselt põnevile, seda enam, et ma sel ajal üldse kellegi käest kirju ei saanud. Ma olen, olgu öeldud, ajalehe «Aurulaevanduse Teataja» väike kaastööline. Elasin tookord Homutovski umbtänavas Krasnõje Vorota rajoonis seitsmendal korrusel viletsas, aga see-eest omaette toas. Nii ma siis läksin, hingasin sügavalt sisse värsket õhku, mõtlesin endamisi, et äike on jälle pea kohal, ja siis veel seda, et kuidas see Ksaveri Iltšin üldse minu olemasolust teab, kust ta mu aadressi sai ja mis tal minuga asja võiks olla. Seda viimast ei osanud ma kuidagi ära mõistatada, arutasin nii- ja teistpidi, ja lõpuks jäin oletuse juurde, et Ilt