Neli hommikut ja Гјks Гµhtu

Jaanus Vaiksoo

Harri pilgutas Joonasele silma, torkas rätiku sees heeringa taskusse ja tegi kööki asja. Isa pani parajasti kohvimasinasse pulbrit, nii õnnestus Harril heeringas külmkappi sokutada. Ta läks tuppa tagasi ja näitas Joonasele rahulolevalt ülestõstetud pöialt. Nad hakkasid kiiruga koolikotte pakkima, kui äkki kostis köögist Ingeri hele naer. Poisid jooksid uudishimulikult kohale, kuid jäid uksel kohmetult seisma. Köögilaual rätiku peal vedeles tuttav heeringas, mida Inger, isa ja ema sõnatult tunnistasid. Inger oli hakanud kapist vorsti otsima ja avatanud sealt oma suureks üllatuseks ema uue siidisalli. Ema ahmis õhku. «Kes… kes… kes selle lollusega hakkama sai?» «Mis seal ikka pikalt arvata,» tunnistas Harri alistunult. «Eks ikka sinu vanem poeg nagu alati.» «Aga miks ometi?» oli ema nõutu. «Ma olen juba ammu igasuguste poiste tempudega harjunud, aga sellest ei saa ma tõesti aru, miks oli vaja heeringas pakkida minu teatrisalli sisse? On sinuga ikka kõik korras?» Selle peale ei osanud Harri midagi kosta. Ta ei saanud ju rääkida, kuidas asjalood tegelikult olid.

SEPTEMBRIHOMMIK

Joonas ärkas imeliku tundega. Ometi oli kõik nii vaikne ja rahulik nagu igal hommikul. Päike paistis kardinate vahelt riidekapi kuldsetele nuppudele, ülevalt narilt kostis Harri tasast nohinat ja lambikupli ümber tiirutas kärbes. Joonas vaatas kärbse lendamist, näppis küünega irvakil tapeediserva, aga imelik tunne tema sees ei andnud rahu. Miskit oli teisiti, mida Joonas ei osanud seletada. Ta lükkas teki kõrvale, ringutas ja uuris veidi oma paljaid varbaid. Üllatavalt puhtad, ütleks ema tunnustavalt.

Äkki kuulis Joonas suurest toast veidrat norinat. See ei saanud olla hiir. Hiir ju ei norska, vahel ainult piiksub või krabistab. Pealegi polnud pärast remonti hiiri enam ammu näha. Nüüd oli kõik jälle vaikne. Joonas kuulatas, tõusis siis ettevaatlikult voodist ja piilus üle ukse. Ta tardus üllatusest paigale. Suures tugitoolis istus isa oma igapäevastes riietes ja magas sügavalt. Pea oli vajunud kuklasse, jalge ees maas vedeles pruunide kaantega raamat. Isa ei olnudki tööl. Imelik. Väga imelik. Ja miks magas ta öö läbi siin tugitoolis? Joonas läks vaikselt lähemale. Isa hingas rahulikult ning justkui isegi naeratas läbi une. Kõik tundus olevat korras.

Joonas võttis põrandalt raamatu ja veeris aeglaselt kaanele kirjutatud tähti: SEE JUHTUS SEPTEMBRIS… Külm judin jooksis korraga üle Joonase selja… September!.. Täna on ju esimene september! Tema esimene koolipäev. Seda see imelik tunne tähendaski. Mis kell on? Miks kõik magavad? Ta jääb ju kooli hiljaks! Joonas ei suutnud suurt hirmu enam tagasi hoida ja hakkas täiest kõrist karjuma:

„Appi! Appi!.. Ema!.. Isa!.. Ma jään kooli hiljaks!.. Appi!”

Selle põrgukisa peale oli isa tugitoolist ühe ropsuga kõrgele õhku hüpanud ja põrnitses nüüd arusaamatult Joonast. Tagatoas kukkus Harri kolinal narilt põrandale. Kohale jooksnud ema ja õde Inger põrkasid omavahel keset tuba kokku. Nüüd läks madinaks.

„Oh sa poiss! Kuidas me siis nüüd sedasi magama jäime? No mis sa kostad,” käis isa nõutult mööda tuba ringi.

„Mis kell on? Mis kell aktus algab? Kas keegi võiks mulle seda öelda?”

Joonasel oli nutt kurgus.

„Mina ei tea. Mina ei tunne kella. Niikuinii visatakse nüüd koolist välja,” hõõrus ta nuuksudes silmi.

Ema võttis raamaturiiulilt äratuskella ja jäi seda üksisilmi vaatama.

„Sa armas aeg! Ei ole võimalik! Veerand üksteist. Joonase pidu algab kolmveerand tunni pärast. Meil on nii palju teha ja triikida. Mis te veel ootate!”

Kell käes, hakkas ta kiiresti ühest toast teise tormama. Haaras toolilt riided ja pani tagasi. Kohendas juukseid ja nuusutas vaasis lilli. Keeras köögis kraani lahti ja kinni. Ilmse uudishimuga jälgis kogu pere tema toimetusi.

„Oh, pole viga. Meie kolmandate klasside aktus hakkab alles kahe tunni pärast,” püüdis Inger ema loh