SГµnum

Peter Morgen

Raamatu tegevus toimub kahes ajastus: ühes jutustatakse Jeesus Kristuse lugu Naatsaretist lahkumisest ristilöömiseni, ning teises toimub tegevus Strasbourgis, kus peab istungeid Euroopa Parlament. Raamatu läbivaks ideeks on hea ja kurja võitlus ning küsimus sellest, mis siis ikkagi on inimõigused. Kindla käega ja nõtke keelekasutusega kirjutatud teos, mis annab kindlasti palju mõtlemisainet.

1

Päike oli juba üsna madalas, kui Naatsareti puusepp Jeesus peitli tülpinult kõrvale pani ja oma kätetööd silmitsema jäi.

Jeesus oli kolmekümne aastane, keskmist kasvu ja päris hea välimusega mees. Juustevärvilt heledam kui juudid tavaliselt – hea tahtmise korral võis teda koguni punapeaks pidada –, kehalt pigem vibalik kui jässakas. Jeesuse pikad juuksed kaardusid kergelt lokki, mille pärast Naatsareti neiud teda salamisi kadestasid, ja tema lõuga kattis lühike habe. Selle habeme eest kandis Jeesus vaevalt hoolt, kuid sellegipoolest ei olnud habe tokerjas, vaid nägi välja nagu äsja habemeajaja juurest tulnud.

Kõige imelikumad olid Jeesuse silmad. Need olid haruldast helesinist värvi ja andsid Jeesusele eemaloleva ilme, nagu oleks ta lühinägelik. Kuid Jeesuse silmadel polnud midagi viga, nad seletasid väga hästi. Kui Jeesus vihastas või erutus, siis kadus neist too peaaegu naiselik raugus otsemaid ja ta pilk muutus nõelast teravamaks.

Jeesus nägi välja noorem, kui aastate järgi pidanuks. Seepärast hüüdis ema Mirjam teda vahetevahel poisiks. Võib-olla oli selles kübe irooniat, sest Jeesus võinuks ammu naisemees ja isa olla, aga ei olnud. Ka Mirjam ise oli ebatavaline. Mirjam elas lihtsa puusepaga, ka tema poegadest pidid saama lihtsad puusepad, nad sõid tavalist toitu ja magasid tavalisel asemel, kuid tema võttis isegi läätsekausi kätte sellise majesteetlikkusega, nagu oleks tegemist Galilea valitsejanna Heroodiaga, kes roosiõli anumat hõbelauale asetab.

Sellest hoolimata – või just tänu sellele – kuulas Mirjami mees Joosep vaguralt tema sõna. Kui ukse taga kolistas rändkaupmees või kui naaber tuli kruusitäit ube laenama, vaatas Joosep alati nõuküsivalt Mirjami poole. Mirjam oli napisõnaline, aga Joosepit oleks võinud tummaks pidada. See viga läks tal üle kaks korda aastas – kevadpühade ja lõikuspüha ajal, kui Joosep isa Seebaoti kiituseks ennast kohalikust punaveinist purju jõi. Siis püüdis Joosep kõik tasa teha. Ta ei läinud kurjaks, ei löönud naist ega kurjustanud lastega, ta lihtsalt rääkis. Mirjam kuulas ja keegi ei saanud aru, kas ta peidab muiet või mitte. Ka Jeesus kuulas ja noogutas mõnikord kulmu kergitades peaga. Kui Joosep oli kõik ära öelnud, mis öelda oli, kobis ta matile ja oli järgmisel päeval veel sõnaahtram kui muidu. Elu veeres edasi kuni järgmise korrani.

Niisiis, Jeesus pani peitli kõrvale. Töö ei tahtnud täna kuidagi edeneda, otsekui oleks puidu sees mingi tige vaim pesitsenud, sellest liigist, kes täpselt tapiauku oksakoha kasvatab, kui tahuma hakkad. Peitel oli ka vilets, pehmest rauast. Seda tuli iga natukese aja tagant teritada. Aga seni, kuni sa teritad, töö ei edene.

Ta oli meelega veidi kauemaks tööpingi taha jäänud kui isa ja vend Jooses. Imelik nimi, justkui oleks Jeesus ja Mooses kokku segatud ja siis pooleks valatud. Aga tühja temaga. Jeesus tahtis natukeseks üksi jääda. Seda juhtus nii harva, et peaaegu ei juhtunudki. Aga tal oli vaja, ta tundis, et on vaja.

„Lavats,” mõtles ta, „jälle mingi lavats. Viiakse tollele jalutule, ja siis ta aeleb seal turuplatsi servas, kuni hinge heidab ja omasuguste kõrvale auku aetakse.”

Eemalt kostis lammaste määgimist. See oli muidugi naabri Simon, täpsemalt küll tema lambad, mida ta iga õhtu vaesemehe visadusega oma laudalobudikku ajas, otsekui nooliksid kõik maailma karjavargad just tema voonakesi.

Naatsaret oli väike linn. Turuväljak ja peotäis maju selle ümber. Majade lamedatel katustel, mida ääristas madal müüritis, käis sama vilgas elu kui esimesel korrusel. Seal magati, söödi ja aeti sõpr