Kuu jutustused

Suonio

Baltisaksa päritolu soome rahvaluuleteadlase, poeedi, ajakirjaniku ja tõlkija Suonio (Julius Krohn) jutustused.

ESIMENE Г•HTU

Sobides minuga hakkas kuu jutustama:

Möödunud ööl liuglesin üle ääretu ookeani; laineil kiikus üles-alla suur laev. Ta ilutses valgeis purjis ja rõõmsalt lehvis lipp masti tipul. Lagi oli täis inimesi: vanu, noori, mehi, naisi. Kõikide silmis loitis rõõm ja lootus. – Teisist eemal seisid noormees ja neiu käsikäes. Noormees vajutas palava suudluse oma kallima huulile ja ütles: „Homme oleme Ameerikas! Sääl võime rahus elada; sääl ei tunne meid keegi. Mina olen vaese mehe poeg, sina vägeva krahvi tütar; – ent sääl oleme ainult mees ja naine. Jumal õnnistab meie kätetööd!”

Teises kohas istus naine, põlvil väike laps; kaks suuremat seisid kõrval. Vähe maad säält eemal istus hõbejuukseline vanake; ta ees oli verekas mees. Mees ütles: „Homme oleme Ameerikas! Homme oleme päral! Sääl on tööl oma palk, sääl saab vaenegi elada, kui ta ainult on virk. Oi, neid õnne päevi!” Naine tõstis oma niisked silmad lootes selle poole, kes nii kõneles; lapsed krõbistasid kõva leivakannikat, üksteisele sosistades: „Homme saame saia!” Ja vanake pani käed risti öeldes: „Aamen! Andku Jumal meile sääl paremat õnne!”

Üsna laeva keulapuu ninale oli roninud noormees ja vaatas säält lääne poole, kas juba ei hakkaks paistma mannert. – „Homme oleme Ameerikas!” hüüdis ta rõõmsalt. „Ole tervitatud, tuhat korda tervitatud, sa vabaduse kuldne kodu! Teine on sääl elu, kui vanas, elatanud Euroopas; sääl võib kellegi segamata tarvitada oma jõudu inimvendade hääks! Sääl ei nimetata mässajaks seda, kes katsub kukutada vääri seadusi; sääl ei ole valitsejat, kes rahva vabadust kardab nagu oma surma. Ole tervitatud, sa mu lootuse maa!” –

Pimedas nurgas seisis sünge välimusega mees; ta ohkas sügavasti ja ajas end sirgu: „Homme oleme Ameerikas! Sääl ei tunne keegi mind ega mu kuritööd. Kodumaal pääsin vangist vabaks, – kuid kõik mind kartsid; keegi ju ei tahtnud oma teenistusse mõrtsukat! – Ja siiski olen nii sügavasti kahetsenud, mida vihas tegin! – Sääl saan alata uut paremat elu. Jumal on andeks annud mu kuritöö; – inimesed seda sääl ei tunne!”

Nii kuulsin lootuse ja rõõmu sõnu igast paigast. Kesköö tulles hakkas rahvas lael vähenema. Üks teise järele läks lae alla oma magamiskohale. Varsi oli lagi tühi; ainult tüürimees ja muud öövahid olid veel valvel. Kõike seda vaadeldes ei olnud ma tähele pannud suurt pilve, mis hakkas tõusma idapoolselt taevarannalt; see kasvas järjest, kuni viimaks peitis kogu taeva ja takistas mindki nägemast. Kohutavalt mässas torm, nagu tavalisesti neil mail; välk leegitses ühtjärge ja pikne mürises, nagu oleks taevas olnud lõhkemas. See kestis kogu öö; ei ilm vaikinud ega taevas selgunud enne kui alles vastu hommikut, kui juba olin alla minemas. Heitsin pilgu kohe merele: enne nähtud laeva ei paistnud enam! Küllap see on juba sadamasse jõudnud, arvasin mina ja lõin silmad rannale. Sääl, kus Ameerika uhkelt oma kivirinna tõstab ookeani voogude vastu, nägin midagi musta laineil kiikumas; vaatlesin tähelepanelikult – see oli laeva jäänus, mastid katki, lagi tühi, keha ikka sügavamale laineisse vajumas; mitte kaugel säält ujus palk, palgis riie, – see oli mu laeva lipp!

Hommehommik oli tulnud, mida kõik ootasid, lootsid; nad olid jõudnud oma soovide sihile: – nad olid sääl, kus ei ole vahet, ei vaesust, ei vägivalda, ei süükahetseja vastu südametust.

TEINE Г•HTU

Kuu tõusis tavalisel ajal, tervitas mind ja jutustas siis: Kord tulin oma üksikul rännakul kaugeimasse põhja, sellele maale, mille paljas nimi juba kohutab – Siberisse. Ma nägin Obi jõge veeretavat oma mudaseid laineid ja ruttavat Jäämere külma hõlma, kus teda surm ootas. Rannal seisis üksik samojeedikoda ehk jurta, pooliti maasse uppunud. Kogu ümbrus oli metsik ja surnud. Viletsaile puudeta soile ja nõmmile oli lu