Inimene kuult
Ada TЕЎumatЕЎenko
Jutustus vene maadeuurijast Mikluhho-Maklaist (1846-1888), tema viibimisest Paapua Uus-Guineas ning sГµbrunemisest kohalike paapuatega.
Ada TЕЎumatЕЎenko
Inimene kuult
Saabumine
8. septembril 1871 kell kaksteist päeval sõitis korvett „Vitjaz” Astrolaabia lahte.
Klirises ankrukett. Vilistades tungis aur välja auriku korstnast. „Vitjazilt” lasti alla paat ja kolm inimest hüppas sellesse. Auriku kapten kummardus üle poordi ja vaatles neid pilutades päikese kiirguses silmi.
„Nikolai Nikolajevitš,” hüüdis ta, „ehk võtaksite veel inimesi kaasa! Kes neid seal teab, neid paapuaid. Näete, kui palju on neid seal rannal. Ehk juhtub veel midagi…”
Valge kaabuga mees, üks kolmest, pööras näo ülespoole.
Mustade vurrude alt läigatasid valged hambad. Ta naeratas.
„Ärge kartke, kapten. Minuga ei juhtu midagi.”
„Aga kas püss on teil kaasas? Kus on teie püss? Ma ju ütlesin teile, et võtaksite relva kaasa!”
Valge kaabuga mees vangutas pead:
„Mul on helmeid, mul on paelu, mul on riiet. Milleks on mulle püssi vaja? Mina eelistan rääkida ilma püssirohuta.”
Ja viibates kaabuga istus ta paadi pingile. Aerud kerkisid ja tehes poolringi lõikasid läbi veest. Kitsas juga keerles edasitõttava paadi taga.
Kapten pühkis laupa, vangutas pead ja pomises tasakesi läbi hammaste endale habemesse:
„Ainult Mikluhha-Maklai on võimeline selleks. Metslaste juurde, inimsööjate juurde ja vaat nii: ilma püssita, ilma revolvrita, ilma kaitseta…”
Vihaselt pistis ta suhu oma lühikese piibu ja hakkas seda popsutades läitma.
Paat lähenes rannale sihikindlalt ja väledasti. Mikluhha-Maklaile näis, et rand ise ujub vastu tema väikesele sõidukile. Ikka ligemale ja ligemale tuli liiva kollane vööt. Mäed kasvasid kõrgemaks. Tiheda roheluse tume mass muutus mustriliste palmide, kõrgete eukaliptide padrikuks. Rannaäärseilt kaljudelt rippusid otse vette väänkasvude tugevad ja nõtked oksad. Tuul kandis nendeni tundmatute lillede ja rohtude vürtsitatud ja magusat lõhna. Kaugemal puude vahel tõusid suitsu peened joad. Seal elasid inimesed. Inimesi seisis ka rannal. Mikluhha-Maklai eraldas neid juba selgesti. Nad liibusid arglikult üksteise lähedusse ja ootasid vaikides paadi liginemist. Tumedad paljad kehad läikisid päikese käes nagu hästi poleeritud puu. Kirendasid lilled, mis olid torgatud tihedaisse käharaisse juukseisse.
Mikluhha-Maklai, seistes püsti paadis, vaatles tema ees kasvavat kallast. Ta silmad jälgisid tähelepanelikult rannal tunglevate inimeste iga liigutust. Seal nad on – tema seltsimehed, kellega tal tuleb elada kaua aega kõige ligemas kokkupuutes! Seal nad on, tema tulevased sõbrad, aga võib-olla ka vaenlased, – kes seda teab! Räägitakse, et nad söövad veel tänini inimliha. Valged inimesed nimetavad neid metslasteks. Temale on jutustatud nii palju nende julmusest ja salakavalusest! Aga nood, nagu näib, ise kardavad teda. Kui hea, et ta ei võtnud endaga kaasa ei relvi ega kaitsemeeskonda. Ta tuli nende juurde kui sõber, ja nemad peavad seda taipama!
Inimesed rannal hakkasid kohkunult liikuma. Joostes põõsasteni viivitasid nad veel mõne minuti ja kadusid siis korraga nagu komando peale padriku tihedasse rohelusse. Kaks-kolm kivi, mis nende jalge all maast lahti kisti, veeresid peaaegu veeni. Paapuate poolt mahajäetud kookospähkel lamas kaldal. Kas ei tahtnud nad vahest selle anniga imelike uustulnukate – valgete inimeste – südant pehmendada.
„Ma ei lähe maale. Nad kardavad mind,” ütles Mikluhha-Maklai. „Ootame veel mõne hetke.” Ja ta istus jälle rahulikult pingile.
Must käsi lükkas ettevaatlikult oksad laiali. Kõrgekasvuline mees, relvastatud pika odaga, astus aeglaselt ette. Ta tõstis oda kõrgele pea kohale ja näitas Maklaile sellega mere poole.
„Mine tagasi! Mine ära siit!” ütles tema käeviibe. „Meie ei taha, et sina siin oled. Meie ei tunne sind. Sina oled võõras. Sina oled vaenlane.”
Maklai sirutas välja käe, milles hoidis punase läikiva riide pikki