Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Eduard Bornhöhe
JUNKUR HANSU Г„PARDUS
See oli kena, suvine päev lõikuskuu hakatusel 1576. Armsale ja rahulikult säras päike Harjumaa üle, aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid, ei olnud südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisate ja külade ahervaremed need olid maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harjumaa oli 18-aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud, kus sakslased, poolakad ja rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.
Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmnähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja vurrudega võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu, lobises ja trallitas vahetpidamata, heitis rohkesti nalja ja naeris ise kõige valjemini oma naljade üle. Tema nägu oli selle parandamata kergemeelsuse peegel, mis Liivi orduriigi mõisnikke ja kodanikke hirmsa sõja hädasid unustama ja venelasi sagedasti imestama pani. Vana orduriik oli vene löökide all lagunenud, lugematu hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad hävitatud, tuleviku taevas süsimusta kõuepilvega kaetud – sellest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskesti ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulid ka mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja muretu põli jälle kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgesti nähtavale, kui määratud need varandused olid, mis saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahva verivaeva läbi kokku kogunud, nii et sõja äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks jäänud – mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema.
“Pange tähele, sõbrad,” hõiskas lustlik noormees.
“et mina oma pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese loojamineku ajal oma nime veel selgesti mäletab, selle pealagi teeb minu kannu põhjaga tutvust. Kõigepealt olgu see sinule, Delvig, meelde tuletatud,” pööras ta end ühe kaaslase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat.
“Sina oled tuntud norutaja, ja pealegi oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei või parata, et Agnes sind ei tahtnud.”
“Tasa, tasa, junkur Hans von Risbiter,” kostis Delvig pilkavalt naeratades.
“Võib küll olla, ei Agncs von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast sind nii väga himustab, on vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult niipalju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab võtta.”
“Selleks on tal ka põhjusi,” kiitis Risbiter.
“See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas Magnuse riiginõuniku, Mönnikhuseni verivaenlase, Fahrensbachi vangi võttis.”
“Kange tegu, vana rauka sängist välja kiskuda!” pilkas Delvig.
“Minu suur hagijas Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud.”
Need sГµnad tegid kaaslastele tuska.
“Ära puutu rüütli au külge, Delvig,” noomis junkur Gilsen.
“See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,” nurises junkur Aderkas.
“Paned sa mind oma koeraga kõrvu?” küsis Risbiter ähvardades.
“Oh ei,” naeratas Delvig.
“ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda – kellegi vastu ei vahetaks.”
“Kisud sa riidu?” hüüdis Risbiter.
“Ära unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!”
“Siis tarvita teda parajal paigal!”