Villu vГµitlused

Eduard Bornhöhe

I

Mitusada aastat on sest nüüd mööda läinud ja mõistlik lugeja usub vist ilma meie tunnistuseta, et selle jutu kangelast enam elus ei ole. Aga kui ta tänapäev veel elaks, armastaksime me teda vist niisama, kui terve Sakalamaa omal ajal teda armastas. Vaenlasi ei võinud temal õiguse pärast ollagi; ja kui neid siiski juhtus olema, siis võisid need ainult inimesed olla, kes tema sõpruse väärilised ei olnud.

Kõik vanad sõnumid on sepp Villu kiitust täis; kõik tunnistavad järeletegemisväärse ühtlusega, et sepp Villu kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Üksainuke ajalookirjutaja – vist veetõbine – teab veel juurde lisada. Villu olevat oma alalist rõõmsat tuju kangete jookidega alal hoidnud. Meie arvame seda tühjaks laimujutuks. Et Villu, kui tal janu oli, kolme mehe eest jõi, see on sula tõsi; et aga Villu siis ka kolme mehe jõuga, kui tahtis, kuue mehe töö ära tegi, see on veel vähem vale. Temal ei olnud mingisugust põhjust oma head tuju kangete jookidega alal hoida. Sarnane mees nagu meie Villu ei võigi muud kui heas tujus olla. Mõtelge ise: mees sündimisest saadik terve kui kala vees, peale kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred päris karu käpad, reied kui sambad, juuksed – küpse rukki väli, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vast selgest taevast vihma sadama!

Villu oli segamata verega maamees ja maarahva põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ära kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ära oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli läbistikku raske orjus vitsavuhina ja piitsahoopide saatel. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, kus talupojad oma karedate isandate või riisujate naaberrahvaste eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile paremat põlve pakkusid Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivasid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et pea enam liikudagi ei tahtnud? Meeleäraheitmine kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.

Nüüd ei olnud aga sepp Villu ei saksa ega taani sugu mõisnik, ei ordurüütel ega preester, ei munk ega ristisõitja – ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude killast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.

Terve eestlaste maa seisis sel ajal paljude valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid Taani kuningate sõna, või , õigemini öelda ei kuulanud kellegi sõna, sest et sealsed mõisnikud tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop, Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad lasksid oma maid osalt ise harida, osalt andsid nad maa ja selle peal elavad talupojad oma vasallide või alamate kätte, kes enamasti rüütli-, harva saksa kodanikuseisusest olid. Nendest ordu ja piiskoppide vasallidest on pärastine Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütliseisus välja kasvanud.

Eestlased ei olnud XIV aastasaja hakatusel Saksa ordu ja piiskoppide maadel nime poolest veel kõik täied pärisorjad. Pärisorjadeks pidi üksi neid tehtama, kes pärast ristimist veel ristiusust taganesid. Nüüd olid aga peaaegu kõik eestlased enam kui ühe korra paganausku tagasi langenud, sest et ristiusku keegi neile arusaadavaks ega armsaks ei teinud. Nõnda olid siis vist juba kõik eestlased, kui mõned tosinad maha arvame, teo ja nime poolest oma usuõpetajate pärisorjadeks saanud. Kes kogemata veel nime poolest vaba oli, sellel polnud suurt põhjust oma vabaduse pärast rõõmustada. Võõraste isandate silmas oli ta ikka põlatud talupoeg ja o