Tasuja

Eduard Bornhöhe

1.В peatГјkk

Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujal maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid kellegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üleüldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja muljet anda.

Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üleüldse raske olevat rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid paris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese pagana puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid – rootslased, venelased, lätlased, leedulased – ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kui võisid. Nad käisid sagedasti eestlase kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malk tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.

Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja hulgaga võim kasvas, seda enam nõuti talupojalt, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti sugu talupojad oma vasallide, taani ja saksa sugu isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks seda tarviski olnud teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel meie valgustatud päevil pärisorja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust rumaldatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: "Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.”

2.В peatГјkk

Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta metsa sees oli, ja ta oli imelikul viisil ühe sündinud maamehe Tambeti päralt, kes siin valitses kui mõni “Kura kuningas” kunagi. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda me kohe näeme.

Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk priske poiss, kelle määratlus liikmetes peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli