Libahunt
August Kitzberg
"Libahunt" on August Kitzbergi tragöödia, mis esietendus 1911. aastal Endla teatris. See on Kitzbergi hinnatuim kirjandusteos.
August Kitzberg
Libahunt
Libahunt
Õpetaja Hurda õhutusel oli vanavara korjamine tervel eestlaste maal parajasti alanud, ja mina võtsin sellest tuliselt osa. Ühel mihklikuu õhtul, pärast päevatööd, istusime terve perekond rehetoas ahjukolde ümber koos, minul ajaleht näppude vahel, kuna minu vana seitsmekümneaastane isa särgiväel savikul istus ja tule paistel oma selga soendas.
Kus on põllumehel niiske vilu ilmaga lõbusam istuda kui soojas rehetoas, leegitseva ahju ees, kui suur suits juba välja läinud, värske rukkirehe aur ruumi täidab, ülevalt parsilt putukad alla kukuvad ja kanad neid võidu nokivad; kui eit vokki keerab ja jutuheie niisama kergelt ja sirgelt sorab, nagu lõng poolilt. Siin on õige vanavara korjamise koht, ja reheahjule ja savikule olemegi õieti tänu võlgu, et eestlaste vanavara riismed läbi pika orjapõlve kuni meie päevini on ulatanud. Siin oli esivanemate ülikool, siin jutustas õhtuti taat poegadele, eit tütardele lugusid ja elujuhtumusi.
Minu isa, ehk küll õige vana, ei olnud meele poolest sugugi vana aja inimene, vaid võttis oma loomu poolest terava mõistusega uue aja elust elavalt osa. Nõnda ei jätnud ta iialgi järele, enne kui ma iga nädal temale ajalehe otsast otsani ette olin lugenud; vahest selge päeva ajal võttis ta veel isegi prillid ja ajalehe näppude vahele, sest tema oskas selgesti lugeda ja tegi ka veel kirjatähti, mis teised temavanused mehed harva oskasid. Mõnegi asja juures raputas ta küll pääd, aga mõni asi oli temale ka täitsa meele järele.
Jutt tuli jutust ja kõne kõnest ning veeres viimaks mõistagi ka vanavara korjamise pääle. Tänagi oli vana taat piipu pannes mõnegi vana jutu kuuldavale toonud, mida mina agar olin tähele panema ja kõrva taha kirjutama, et pärast paberisse pista ja Hurda kätte saata.
Libahuntide ehk soendite asi oli meil parajasti käsil, ja taat uskus kindlasti, et inimesi on olnud, kellel võimu oli ennast vahel hundiks ja jälle tagasi inimeseks moondada. Muidugi seletasin mina seda selgeks ebausuks ja tühjaks jutuks, aga taat ei lasknud sellest nihatadagi, vaid ütles, see olla nii kindel kui päike taevas.
Paljude seast panen Гјhe taadi loo tema oma sГµnadega siia Гјles:
„Vanasti oli see pГ¤ris igapГ¤ine ja tuttav asi, et inimesi oli, kellest kindlasti teati, et nad kuntsi abil soendiks kГ¤isid. Vana Juut-Juhan – Jumal rõõmustagu tema hinge ja alandagu pattu, nГјГјd on ta juba ammugi tema kohtu ees – rääkis mulle ise, kuida tema ka kord soendiks kГ¤inud. Lugu oli nГµnda: Tema oli mГµisa poolt vana Hunt-MГ¤rdi juurde teenima pandud, kellest ka usuti, et ta soendiks kГ¤ib ja kelle juurde tema kuntsi ja nГµiduse pГ¤rast keegi hääga teenima ei tahtnud minna. Sel ajal valitses alles teoorjus ja priius oli veel niisugune, et kui peremees teenijat ei saanud ja mГµisal kartust oli, et tööpГ¤evad vГµlgu jäävad, siis mГµisa poolt ГјkskГµik kes lahtistest inimestest kГ¤tte saadi, vГ¤gisi tema juurde teenima sunniti. – Hunt-MГ¤rdiga kord kahekesi pГµllul kГјndes oli Juut-Juhan nГ¤inud, kuidas peremees hobuse seisma jГ¤tnud, vГµsikusse lГ¤inud, salasГµnu pomisedes esiti kolm korda kГ¤pakil Гјmber suure kivi kГ¤inud ja siis hundiks moondatult metsa jooksnud ning alles tГјki aja pГ¤rast lambaga tagasi tulnud. Sest ajast hakanud Juhan MГ¤rdile salamahti jГ¤rele luurama, nГµnda, et ta teinekord hundiks moondamise salasГµnad Г¤ra kuulnud ja seda ka jГ¤rele teha katsunud. Asi lГ¤inud aga ainult pooliti korda. VГ¤ljaspidi moondanud ta enese kГјll hundiks, aga inimese meel jäänud pГ¤he, ta ei ole murda jaksanud ega ennast ka enam inimeseks tagasi saanud muuta. Hobuse poole minnes olla see kГµige adraga koju jooksnud, Juhan hundina taga jГ¤rel. Kodus olla ta kolde nurka maha kГјkitanud, kust peremees ta leidnud ja asjaloost aru saanud. Ta olla teda salasГµnul kolm korda vastupidi Гјmber kivi vedanud, nГµnda saanud temast jГ¤lle inimene.вЂ