Pajatusi Palgimäelt
Hans Karro
Soomepoiss Hans Karro jutustab raamatus oma seiklusrikkast elust, nõukogude ajal kulaklikuks kuulutatud kodutalust Palgimäest ja selle elanike saatusest ning eesti rahva kannatustest 20. sajandi sõdade ja okupatsioonide aastail.
Hans Karro
Pajatusi Palgimäelt
Saateks
Mesilane lendab õielt õiele, et koguda nektarit ja viia see tarusse oma järglastele. Inimene rändab aastast aastasse ja kui ta eluränd hakkab lõpule jõudma, on ta mälestustesalved ääreni täis huvitavat ja kordumatut infot. Kas on tal õigust viia see kõik kadedalt koos endaga ära mulla alla? Mina isiklikult tahaksin selles suhtes olla küll rohkem mesilase sarnane. Kui me kaugemad esivanemad kadusid, ilma et oleksid oma elust mingeid kirjapanekuid maha jätnud, siis võisid nad end vabandada sellega, et neil polnud võimalik omandada korralikku haridust, varematel aegadel isegi mitte piisavalt kirjaoskust. Kuidas saaks end aga vabandada tänapäeva inimene, kes käib koolis vähemalt kümmekond aastat ja kelle käsutuses on terve arsenal kirjutusvahendeid, alates pastakast ja lõpetades arvutiga?
Käesolevad arvutiread on sündinud tänu mu pojapoegadele Henrile ja Tanelile, kes muretsesid mulle sülearvuti ja juhendasid mind selle kasutamisel. Et aga neist ridadest raamat on saanud, selle eest võlgnen tänu Vello Salole, koolivennale Põltsamaa Ühisgümnaasiumist ja sõjaaegsele narinaabrile Soomest, Taavetti sõjaväebarakist. Tema suutis mind veenda, et avaldamata jäänud mälestused on nagu sukasääres hoitav raha, millest pole kasu kellelegi. Ta vaatas läbi mu loo esialgse variandi, tegi selles olulisi täiendusi ja täpsustusi ning pakkus lõpuks ka finantsabi raamatu kirjastamiseks.
Lubatagu mul oma mälestustega alustada kaugemast minevikust, mu esivanematest.
Isa suguvГµsa
Esimene mees mu isa suguvõsas, kes hakkas kandma perekonnanime Karro, oli Põltsamaa kihelkonnas Umbusi külas aastal 1764 sündinud talupoeg Trulli Jüri. Selle perekonnanime saamise kohta oli ta oma pojapojale Jaagule jutustanud järgmise loo.
Jüri oli kohalikult mõisnikult saanud loa korjata mõisametsast endale kütteks hagu. Ta oli kord hobusega metsa sõitnud, kuid seal kogemata üles äratanud ühe haohunniku all talveund põõnava karu. See oli mehele maruvihasena kallale tormanud. Vihane võitlus karu ja inimese vahel oli lõppenud Jüri võiduga. Veidi puhanud ja rahunenud, oli mees jäänud mõttesse. Mis saab, kui mõisnik loeb seda karutapmist loata jahipidamiseks mõisametsas? Tol ajal oleks see võinud ju tähendada vitsanuhtlust mõisatallis, halvimal juhul aga ka Siberit. Asja igati kaalunud, oli Jüri veeretanud verise karu reele ja sõitnud mõisaõue. Seal oli ta parunile ette kandnud, et seesinane riivatu karuott on tema tuliuue lambanahkse kasuka ribadeks rebinud, mistõttu ta palub härral süüdlast karistada ühe korraliku keretäiega. Nii oli Jüri üritanud ära kasutada naljalembelise paruni huumorimeelt.
Algul oli parun ammuli sui vahtinud kord verist karu, siis jälle naerumuigel talumeest. Sellele oli järgnenud mürisev naer ja lõpuks kohtuotsus: oma katkise kasuka eest võib Jüri karu vammuse endale saada. Et aga mõisal karude arv ei väheneks, peab Jüri ise Karuks hakkama. Parunil olevat üsna ükskõik, kas karu nimi on Ott või Jüri. Nii jäigi. Oli parajasti olnud Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse järgne pärisnimede omistamise aeg ja Trulli Jüri pere oligi saanud parunilt endale nimeks tolleaegse saksapärase kirjaviisi kohaselt Karro. Trulli Jüri sugupuu peamist meesliini pidi kuni käesoleva ajani on selline:
JГјri 1764, Mari 1773
JГјri-Jegor 1790, Leno 1778
Jaak 1820, Madle 1828
Jaan 1850, Mari 1851
Hans 1878, Anna 1895
Hans 1923, Vilma 1931
Andres 1958, Ulvi 1962
Risto 1983, Alla 1984.
Jüri elas oma Trulli talus kuni surmani ja veel praegugi kannab see Umbusi küla talu Trulli-Jüri nime. Üks ta poegadest, nimelt aastal 1790 sündinud Jüri-Jegor asus elama Nõmme mõisa, oma abikaasa Leno kodutallu. See talu kannab tänapäeval Karu talu nime, kuig