Punin ja Baburin
Ivan Sergeevich Turgenev
…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sagedamini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.
Ivan Sergeevich Turgenev
Punin ja Baburin
PUNIN JA BABURIN
Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sagedamini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit…
Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.
I
1830. a
Vana toapoiss Filippõtš astus sisse nagu tavaliselt – kikivarvul, lehvikujuliselt seotud kaelasidemega, kõvasti kokkupigistatud huultega – «et lõhna tunda ei annaks» –, hall juuksetutt otse keset laupa; astus sisse, kummardas ja ulatas mu vanaemale plekk-kandikul suure pitseeritud ümbriku. Vanaema pani prillid ette, luges kirja läbi.
В«On ta ise siin?В» kГјsis ta.
В«Keda te mГµtlete?В» lausus FilippГµtЕЎ arglikult.
В«Juhm! Kas see, kes kirja tГµi, on siin?В»
«On küll siin, on küll… Istub kontoris.»
Vanaema klõbistas korraks oma merevaigust palvehelmeid…
«Käsi tal siia tulla… Aga sina, noorhärra,» pöördus ta minu poole, «istu vagusi.»
Ma ei liigutanud end niigi oma nurgakeses mulle ettenähtud taburetil.
Vanaema hoidis mind kГµva pressi all!
Umbes viis minutit hiljem astus tuppa ligemale kolmekümne viie aastane mees, tõmmu, mustajuukseline, laiade põsenukkidega rõugearmilise näo ja kongus ninaga. Tema tihedate kulmude alt vaatasid rahulikult ning kurvalt väheldased hallid silmad. Nende silmade värv ja vaade ei olnud kooskõlas ülejäänud näo idamaise laadiga. Seljas oli sel mehel soliidne pikkade hõlmadega saterkuub. Ta peatus kohe ukse juures ja kummardas ainult peaga.
«Sinu nimi on Baburin?» küsis vanaema ja lisas samas endamisi: «Il a l’air d’un armnien.» [Ta sarnaneb armeenlasega (pr. k.)]
«Just nii,» vastas mees kõlatul ning rahulikul häälel. Vanaema esimese sõna: «sinu» juures võpatasid kergelt ta kulmud. Ega ta ometi oodanud, et vanaema teda teietama hakkab?
В«Sa oled venelane, Гµigeusklik?В»
В«Just nii.В»
Vanaema võttis prillid eest ja mõõtis Baburinit aeglase pilguga pealaest jalatallani. Too ei löönud silmi maha, pani ainult käed selja taha kokku. Mind isiklikult huvitas kõige rohkem tema habe: see oli väga puhtalt maha aetud, kuid nii siniseid põski ja lõuga polnud ma eluilmaski näinud!
«Jakov Petrovitš,» alustas vanaema, «soovitab oma kirjas sind väga kui karsket ja «töömurdjat» meest. Aga miks sa siis tema juurest ära tulid?»
В«Neile, armuline proua, on nende majapidamises teistsuguste omadustega inimesi vaja.В»
«Teistsuguste omadustega? Sellest ei saa ma justkui hästi aru.» Vanaema klõbistas jälle korraks palvehelmeid. «Jakov Petrovitš kirjutab mulle, et sul olla kaks veidrust. Mis veidrused need on?»
Baburin kehitas pisut Гµlgu.
«Ma ei tea, mida nad heaks arvasid veidrusteks nimetada. Vahest ehk seda, et ma… ihunuhtlust ei tunnista.»
Vanaema imestas:
В«Kas siis Jakov P