Esimene armastus
Ivan Sergeevich Turgenev
Vene kirjandusklassiku populaarne jutustus, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1860. aastal.
Ivan Sergeevich Turgenev
Esimene armastus
ESIMENE ARMASTUS
PГјhendatud P. V. Annenkovile
Külalised olid ammu lahkunud. Kell lõi pool üks. Tuppa olid jäänud ainult peremees ja Sergei Nikolaitš ning Vladimir Petrovit.
Peremees helistas ja käskis õhtusöögi jäänused ära viia.
«Niisiis: asi on otsustatud,» sõnas ta sügavamale tugitooli istudes ja sigarit suitsema pannes, «igaüks meist on kohustatud jutustama oma esimese armastuse loo. Täna on teie kord, Sergei Nikolaitš.»
Sergei Nikolaitš, paksu valge näoga ümmargune mehike, vaatas enne peremehele otsa ja tõstis siis silmad lae poole.
В«Minul pole esimest armastust olnud,В» Гјtles ta viimaks. В«Ma alustasin otse teisest.В»
В«Kuidas siis nii?В»
«Väga lihtsalt. Olin kaheksateistkümneaastane, kui ma esimest korda kurameerisin ühe õige kena preiliga; aga ma armatsesin temaga nii, nagu ei oleks asi mulle uudiseks olnud – täpselt samuti, nagu armatsesin hiljem teistega. Õigust öelda, esimest ja viimast korda armusin umbes kuueaastaselt oma hoidjasse; kuid see oli väga ammu, meie suhete üksikasjad on mul meelest läinud, ja kui ma neid mäletaksingi, siis keda see võiks huvitada?»
«Mis siis teha?» ütles peremees. «Minu esimeses armastuses ei ole ka midagi tähelepanuväärset: ma ei armunud kellessegi, kuni tutvusin Anna Ivanovnaga, oma praeguse naisega – ja kõik läks meil nagu määritult: isad tegid kosjakaubad kindlaks, me saime teineteisele väga varsti armsaks ja naitusime ilma viivitamata. Minu jutt on kahe sõnaga ära räägitud. Pean tunnistama, härrad, et ma esimesest armastusest juttu tehes lootsin teile – ma just ütleks vanadele, ent ka mitte enam noortele poissmeestele.
Ehk lГµbustate teie meid millegagi, Vladimir PetrovitЕЎВ»
«Minu esimene armastus ei kuulu tõesti mitte päris tavaliste liiki,» vastas natuke kõhklevalt Vladimir Petrovitš, umbes neljakümneaastane, mustade, halliseguste juustega mees.
«Aa!» sõnasid peremees ja Sergei Nikolaitš ühel häälel. «Seda parem… Jutustage.»
«Olge lahked või ei: jutustama ma ei hakka – ma ei ole meister jutustama; räägin kas kuivalt ja lühidalt või pikalt ja võltsilt. Kui lubate, siis kirjutan vihikusse kõik, mis mäletan, ja loen teile ette.»
Sõbrad ei olnud esiti nõus, kuid Vladimir Petrovitš viis oma tahtmise läbi. Kahe nädala pärast tulid nad jälle kokku ja Vladimir Petrovitš pidas sõna.
Vihikusse oli kirjutatud järgmist:
I
Ma olin siis kuueteistkГјmneaastane. Oli 1833. aasta suvi.
Elasin Moskvas oma vanemate juures. Nad üürisid suvila Kaluuga värava lähedal, Neskutnõi vastas. Ma valmistusin ülikooli astuma, kuid töötasin väga vähe ja kiirustamata.
Keegi ei kitsendanud minu vabadust. Tegin, mis tahtsin, eriti pärast seda, kui lahkus minu viimane kasvataja – prantslane, kes kuidagi ei suutnud harjuda mõttega, et ta Venemaale kukkus «nagu pomm» (comme une bombe), ja päevad läbi vihase näoilmega voodis aeles. Isa kohtles mind lahke ükskõiksusega; ema peaaegu ei pööranud mulle tähelepanu, kuigi tal peale minu teisi lapsi ei olnud: tema aja neelasid muud mured. Minu isa, alles noor ja väga ilus mees, oli ta nainud majanduslikel kaalutlustel; ema oli isast kümme aastat vanem. Ema elu oli kurb: alatasa oli ta ärevil, armukade, vihane, kuid mitte isa juuresolekul; ema kartis teda väga, tema aga käitus rangelt, külmalt, ligipääsmatult… Ma ei ole näinud nii peenelt rahulikku, enesekindlamat ja iseteadvamat inimest.
Iialgi ei unusta ma oma esimesi suvitusnädalaid. Ilm oli suurepärane: linnast kolisime ära 9. mail, just nigulapäeval. Ma jalutasin – vahel meie suvila, vahel Neskugnõi aias, vahel linnavärava taga; kaasa võtsin mõne raamatu, näiteks Kaidanovi kursuse, kuid avasin seda harva; enamasti lugesin valjusti värsse, mida ma väga palju peast oskasin; veri kääris minus n