Kevadveed

Ivan Sergeevich Turgenev

Vene kirjandusklassiku Гјlipopulaarne jutustus esimesest armastusest, selle heitlikkusest ja noore aadlimehe hingepiinadest 19. sajandi Vene ja Euroopa aristokraatia suurejoonelise elu taustal.

Ivan Sergeevich Turgenev

Kevadveed

KEVADVEED

Elu rõõmsamad aastad,

õnneajad on need –

nad tormasid mööda

kui kevadveed!

В В В В Vanast romansist.

Öösel kella kahe paiku tuli ta tagasi oma kabinetti. Ta saatis minema teenri, kes oli süüdanud küünlad, viskus kamina ees seisvasse tugitooli ja kattis mõlema käega näo.

Veel iial ei olnud ta niisugust väsimust tundnud – kehalist ja vaimset. Kogu õhtu oli ta veetnud meeldivate daamide ja haritud meeste seltsis. Mõned daamid olid olnud ilusad, peaaegu kõik mehed olid olnud silmapaistvalt targad ning andekad – ta ise oli vestelnud üpris edukalt ja koguni hiilgavalt… ja ometi polnud see «taedium vitae», millest kõnelesid juba roomlased, see «elutüdimus» tema üle veel iial nii väga võimust võtnud, teda nii väga rõhunud. Oleks ta veidi noorem olnud – ta oleks tusast, igavusest, ärritusest nutma hakanud: terav ning kõrvetav kibedus, koirohu kibedus, täitis kogu ta hinge. Midagi painav-tüütavat, vastik-ränka ümbritses teda igast küljest nagu pime sügisöö, ja ta ei teadnud, kuidas vabaneda sellest pimedusest, sellest kibedusest. Unega ei saanud arvestada: ta teadis, et uni ei tule.

Ta asus mõtlema… pikkamisi, loiult ning tigedalt.

Ta mõtles kõige inimliku tühisusest, tarbetusest, labasest valskusest. Järk-järgult möödusid tema vaimusilma eest kõik inimead (ta ise oli hiljuti viiekümne kaheseks saanud) – ja ükski neist ei leidnud armu tema silmis. Igal pool ikka seesama igavene tühi töö ja vaimunärimine, sõelaga veekandmine, ikka seesama pooleldi tahtmatu, pooleldi teadlik enesepetmine – lõbustagu lapsuke end millega tahes, peaasi et ta ei nuta – ja siis äkki, nagu välk selgest taevast, on käes vanadus ja ühes sellega too aina suurenev, kõike näriv ja uuristav surmahirm… ja pauh! teadmatusesse. Hea veel, kui elu niiviisi läheb! Aga võib ka juhtuda, et enne lõppu tulevad, nagu rooste raua kallale, tõved ja kannatused… Elumerd ei näinud ta tormitsevalt lainetavana, nagu seda kirjeldavad luuletajad; ei, ta kujutles seda merd häirimatult tasasena, liikumatuna ja kuni tumeda põhjani läbipaistvana. Ta ise istub väikeses kipakas paadis – seal all aga, tumedas mudases põhjas, paistavad vaevalt silma tohutute kalade taolised näotud koletised: kõik maise elu tõved, haigused, viletsused, hullus, vaesus, nägemise kaotus… Ta vaatab: nüüd eraldub üks koletis pimedusest, kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale, muutub üha enam nähtavaks, üha vastikuntalt nähtavaks… Veel hetk – ja ta lükkab paadi kummuli! Kuid siis muutub ta jälle justkui tuhmimaks, eemaldub, laskub põhja ja lamab seal end õige vaevalt liigutades… Kuid määratud päev jõuab kätte – ja koletis pöörab paadi kummuli.

Mees raputas pead, kargas toolilt üles, kõndis paar korda üle toa, istus kirjutuslaua äärde ja asus üht sahtlit teise järel lahti tõmmates sorimia oma pabereid, vanu, enamalt jaolt naistelt saadud kirju. Ta ei teadnud isegi, milleks ta seda tegi, ta ei otsinud midagi – tahtis lihtsalt mingisuguse välise tegevusega vabaneda mõtetest, mis teda vaevasid. Avanud huupi mõned kirjad (ühes neist oli luitunud paelakesega seotud kuivanud lilleke), kehitas ta vaid õlgu, ja vaadates korraks kamina poole, viskas need käest – arvatavasti kavatsusega kogu see tarbetu rämps ära põletada. Kärmesti käsi kord ühte, kord teise lauasahtlisse pistes ajas ta järsku silmad pärani, tõmbas pikkamisi välja väheldase vanamoelise kaheksanurkse karbi ja kergitas pikkamisi selle kaant. Karbis, kahekordse koltunud puuvillakihi all, oli väike granaatrist.

Mõne hetke silmitses ta arusaamatult seda ristikest – ja karjatas siis tasakesti… Pooleldi kahetsus, pooleldi rõõm avaldus ta näol. Sedamoodi ilme on inimesel, kui ta jarsku kohtab teist inimest, ke