SissesГµiduhoov

Ivan Sergeevich Turgenev

Vene kirjandusklassiku 1855. aastal ilmunud dramaatiline jutustus 19. sajandi vene talupoegade ja kaupmeeste elust.

SISSESГ•IDUHOOV

B. maantee ääres, peaaegu ühekaugusel kahest maakonnalinnast, millest see läbi läheb, seisis alles hiljaaegu suur sissesõiduhoov, mida väga hästi tundsid troikavoorimehed, vooris käivad talumehed, kaupmeeste sellid, rändkaupmehed ja üldse kõik need arvukad ja igat sorti teelised, kes igasugusel aastaajal meie teid kulutavad. Enamasti kõik pöörasid sinna sisse; vahest ainult mõni mõisnikutõld, millel kuus omakasvatatud hobust ees, veeres pidulikult mööda, mis aga ei takistanud kutsarit ega teenrit tagapukis mingi erilise tunde ja tähelepanelikkusega pilku heitmast kangesti tuttava läve poole; või vankriloguga kehvik, kel kolm viiekopikalist kukrus, nõõtas jõuka sissesõiduhoovi kohale jõudes oma väsinud hobusekronu ja ruttas öömajale mõnda maantee ääres olevasse asunikutallu, väiketalumehe juurde, kelle käest peale heina ja leiva ei olnud midagi saada, aga kellele see-eest ei tulnud ka ülearust kopikat maksta. Peale oma soodsa asukoha oli sissesõiduhoovil, millest me rääkima hakkasime, veel palju veetlusi: väga hea vesi kahes kääksuvate ratastega ja keti külge kinnitatud plekkämbriga sügavas kaevus; avar õu kindlate laudadest varjualustega jämedatel postidel; rohke tagavara häid kaeru keldris: soe tare tohutu suure vene ahjuga, mille küljes pikad viimalõõrid nagu vägilase õlad, ja lõpuks, kaks üsna puhast toakest punakaslilla, alt veidi rebenenud tapeediga seintel, värvitud puusohvaga, samasuguste toolidega ja kahe pelargooniumipotiga akendel, mida muide iialgi ei avatud ja mis olid hallid paljude aastate tolmust. Muidki mugavusi oli sel sissesõiduhoovil: sepikoda oli lähedal, peaaegu samas kõrval oli veski; ja lõpuks sai seal ka hästi süüa tänu paksule ning punetavale kokaeidele, kes valmistas toite maitsvalt ning rammusalt ega koonerdanud toidukraamiga; lähima kõrtsini polnud rohkem kui pool versta; peremees pidas varuks nuusktubakat, mis oli tuhaga segatud, kuid haruldaselt kange ja kipitas meeldivalt ninas, – ühesõnaga, oli rohkesti põhjusi, miks selles sissesõiduhoovis ei olnud kunagi puudu öömajalistest. Kõige tähtsam oli aga see, et ta oli läbisõitjatele meeldima hakanud. Ilma selleta ei ole muidugi ühelgi äril minekut. Aga meeldima oli ta hakanud, nagu ümbruskonnas räägiti, peamiselt sellepärast, et peremees ise oli väga õnnelik ja kõigis oma ettevõtmistes õnneliku käega, ehkki ta polnud oma õnne just ära teeninud; kuid, nagu näha, kellel kord juba vedama hakkab, sel veab alati.

See peremees oli linnakodanik, tema nimi oli Naum Ivanov. Ta oli keskmist kasvu, paks, veidi kühmus ja laiaõlgne; pea oli tal suur, ümmargune, juuksed lainelised ja juba hallid, ehkki pealtnäha ei paistnud tal aastaid olevat üle neljakümne; nägu oli priske ja rõõsk, otsaesine madal, kuid valge ja sile, silmad väikesed, selged, helesinised ja ta vaatas nendega väga imelikult: altkulmu ja ühtlasi jultunult, mida võib võrdlemisi harva näha. Pead hoidis ta alati longus ja liigutas seda vaevaliselt, võib-olla seetõttu, et kael oli tal väga lühike, kõndis kärmesti ja käies ta ei vehkinud, vaid laiutas rusikassetõmmatud käsi. Kui ta naeratas – seda aga tegi ta tihti, kuid vaikselt, justkui endamisi, – avanesid tema lihavad huuled ebameeldivalt ja paljastasid rea tihedaid ning säravaid hambaid. Ta rääkis katkendlikult ja kuidagi süngelt kõlaval häälel. Habet ta ajas, kuid sakslase moodi riides ei käinud. Tema riietus koosnes pikast üsna kulunud kaftanist, laiadest pükstest ja kingadest paljaste jalgade otsas. Ta käis tihti kodunt ära asju ajamas, neid asjaajamisi aga oli tal rohkesti: ta parseldas hobustega, võttis maad rendile, pidas juurviljaaedu, ostis kokku puuvilja ja tegeles üldse mitmesuguste äriliste tehingutega, – kuid tema äraolekud ei kestnud kunagi kaua. Nagu kull, kellega tal eriti oma silmavaate tõttu oli palju ühist, p