Liigse inimese päevik

Ivan Sergeevich Turgenev

Vene kirjandusklassiku 1850. aastal ilmunud jutustus 19. sajandi vene aristokraatia elust ja inimese võõrandumisest.

LIIGSE INIMESE PГ„EVIK

    Ovetšji Vodõ küla. 20. märts 18.. a.

Just praegu lahkus arst minu juurest. Viimaks ometi saavutasin ma selguse! Kuidas ta ka ei põigelnud, pidi ta lõpuks siiski kõik ära rääkima. Jah, ma suren varsti, väga varsti. Jõed lähevad lahti, ja koos viimase lumega ujun minema arvatavasti ka mina… kuhu? jumal seda teab! Samuti merre. Mis siis ikka, kui surra, siis surra kevadel! kuid kas pole naljakas alustada oma päevikut võib-olla paar nädalat enne surma? Tühja kah! Ja mille poolest on neliteist päeva vähem kui neliteist aastat, neliteist sajandit? Igaviku kõrval öeldakse kõik olevat tühine, kuid sel juhul on ka igavik ise tühine. Ma laskun vist abstraktsetesse arutlustesse: see on halb märk, – kas ei ole ma viimati hirmul? Hakkan parem midagi jutustama. Ilm on rõske, tuuline – välja ma ei tohi minna. Kuid millest ma jutustaksin? Oma haigustest viisakas inimene ei räägi; novelli kirjutamine ei ole minu amet; kõrgematel teemadel arutleda käib mul üle jõu; mind ümbritseva elu kirjeldamine ei huvita isegi mind; mitte midagi teha on igav; lugeda ei viitsi. Ahaa! ma õige jutustan iseendale kogu oma elu. Suurepärane mõte! Enne surma on see sünnis ja ei solva kedagi. Alustan.

Ma sündisin umbes kolmekümne aasta eest üsna jõukas mõisnikuperes. Mu isa oli hasartmängija; ema oli kindla iseloomuga väga vooruslik daam. Kuid ma ei ole iial näinud naist, kellele vooruslikkus oleks vähem rahuldust pakkunud. Ta oli kokku varisemas oma heade omaduste koorma all ja piinas kõiki, alates iseendast. Oma viiekümne eluaasta jooksul ei puhanud ta kordagi, ei lasknud käsi rüppe; ilmast-ilma askeldas ja rahmeldas ta nagu sipelgas – ja täiesti kasutult, mida ei saa öelda sipelga kohta. Väsimatu uss näris teda päeval ja ööl. Ainult üks kord nägin ma teda täiesti rahulikuna, ja nimelt esimesel päeval pärast tema surma, kirstus. Teda vaadates tundus mulle tõepoolest, nagu väljendaks tema nägu vaikset imestust; paokil huuled, aukuvajunud põsed ja vagurad liikumatud silmad näisid ütlevat: «Kui hea on liikumatult lamada!» Jah, hea, hea on lõpuks vabaneda ängistavast eluteadvusest, painavast ning rahutust olemasolutundest! Kuid mitte selles ei ole lugu.

Mu lapsepõlv möödus viletsalt ja rõõmuta. Isa ja ema armastasid mind mõlemad, kuid see ei teinud minu elu kergemaks. Isal, kes oli andnud end häbiväärse ja laostava patu küüsi, ei olnud omaenda majas mingit võimu ega tähtsust. Ta oli teadlik oma allakäigust, aga et tal polnud jõudu oma lemmikkirest vabaneda, siis püüdis ta vähemalt alalise sõbraliku ning tagasihoidliku olekuga ja paindliku alandlikkusega oma eeskujuliku naise heasoovlikkust ära teenida. Mu ema talus oma õnnetust tõepoolest vooruslikkusele omase suurepärase pikameelsusega, milles on nii palju enesest lugupidavat uhkust. Ta ei heitnud kunagi mu isale midagi ette, andis sõnalausumata talle ära oma viimase raha ja tasus tema võlgu. Isa ülistas teda suu ees ja tagaselja, kuid kodus istuda ei armastanud ja mind hellitas vargsi, otsekui kartes mind juba oma juuresolekuga nakatada. Kuid tema virildunud näojoontes avaldus siis niisugune headus, palavikuline muie tema huultel asendus niisuguse liigutava naeratusega, peenikestest kortsukestest ümbritsetud pruunidest silmadest paistis niisugune armastus, et ma tahtmatult surusin oma põse tema pisaraist niiske ning sooja põse vastu. Ma kuivatasin oma taskurätikuga tema pisaraid, ja nad voolasid jälle, iseenesest nagu vesi üle liialt täis klaasi ääre. Ma hakkasin ise nutma, ja ta lohutas mind, silitas mind käega üle selja, suudles oma värisevate huultega mu nägu. Isegi praegu, enam kui kaksikümmend aastat pärast tema surma, kerkivad hääletud nuuksed mu kurku, kui ma oma vaesele isale mõtlen, ja süda klopib, tuksub nii ägedalt ning valusalt, piinleb niis