Ivan Iljitschi surm
Lev Tolstoi
Vladimir Nabokov kirjutas, et just see jutustus on kõige kirkam, kõige täiuslikum ja kõige keerulisem Tolstoi teos. Jutustuse alguses arutavad ametnikud oma kolleegi surma üle. Igaüks neist mõtleb, millist isiklikku kasu nad sellest saavad. Rõhutades “elavate surnute” egoismi, kes püüavad elada oma elu “meeldivalt ja hästi”, kirjeldab autor peategelase elu kuni surmani. See raamat on spetsiaalselt valmistatud seadmete jaoks, mis toetavad EPUB3 formaati. 1.0
Lev Tolstoi
Ivan Iljitschi surm
I
Melvinskite asja harutusel, istumise vaheajal, tulivad kohtuliikmed ja prokurör kohtuasutuste suures hoones Ivan Jegorovitsch Schebeko kabinetti kokku ja siin läks jutt kuulsa Krassovski asja pääle. Tõestades, et asi selle kohtu võimupiiridesse ei käi, sai Feodor Vassiljevitsch äritatud; Ivan Jegorovitsch pidas oma arvamisest kinni, kuna aga Peeter Ivanovitsch, kes alguses vaidlusesse polnud seganud, osavõtmatuks jäi ja praegu toodud Teatajat silmitses.
“Herrad,” ütles ta, “Ivan Iljitsch on ju surnud.”
“Kas tõesti?”
“Võtke, lugege,” ütles ta Feodor Vassiljevitschile, kuna ta temale värske, alles lehkava lehenumbri kätte ulatas.
Mustas ringis oli trükitud: “Praskovja Feodorovna Golovina annab sügavas kurbtuses teada sugulastele ja tuttavatele oma armastatud abikaasa, kohtupalati liikme Ivan Iljitschi Golovini surmast 4. veebruaril sel 1882. aastal. Surnukeha väljaviimine on reedel kell 1 p. l.”
Ivan Iljitsch oli kokku kogunud herrade kaaslane ja kõik armastasivad teda. Ta oli juba mitu nädalat haige; räägiti, et ta haigus parandamata olevat. Tema koht hoiti alles vaba, aga juba peeti aru, et tema surma puhul vast Aleksejev tema asemele nimetatakse, kuna Aleksejevi asemele kas Vinnikov või Stabel saab. Sellepärast oli igal kabinetis asuval herral, kui ta Ivan Iljitschi surmast kuulis, esimene mõte, missugune tähendus võiks küll sel surmal olla kohtuliikmete eneste ja nende tuttavate kohta ametite vahetamisel ja kõrgendamisel.
“Nüüd saan ma vististi Stabeli või Vinnikovi koha,” mõtles Feodor Vassiljevitsch. “Seda on mulle juba ammugi lubatud ja see ametikõrgendus tähendab minule 800 rbl. palgalisa, pääle kantselei.”
“Nüüd on vaja paluda, et naisevend Kalugast siia asetatakse,” mõtles Peeter Ivanovitsch. «Naisele teeb see rõõmu. Nüüd ei või ta enam ütelda, et ma kunagi tema sugulaste hääks midagi pole teinud.”
“Ma arvasin küll, et ega tema enam jalule saa,” ütles Peeter Ivanovitsch kuuldavalt. “Kahju!”
“Mis tal õieti viga oli?”
“Arstid ei tulnud otsusele. See tähendab – nad arvasivad, aga mitmet moodi. Kui mina teda viimast korda nägin, siis tundus, nagu saaks ta terveks.”
“Aga mina ei käinud pühadest saadik kordagi tema pool. Ikka asutasin minema.”
“Oli tal varandust?”
“Nagu kuulda, naisel olevat pisut. Kuid koguni vähe.”
“Jah, tarvis sinna sõita. Nad elasivad hirmus kaugel.”
“See lähendab, Teist kaugel. Teist on kõik kaugel.”
“Tema ei või mulle andeks anda, et ma säälpool jõge elan,” ütles Peeter Ivanovitsch ja vaatas naeratades Schebeko otsa. Ja nüüd pööris jutt selle pääle, kui kaugel kõik linnas olevat, ning siis mindi istumisele.
Pääle kavatsuste, mis see surm igaühe pääs tekitas koha vahetuste ja võimalikkude muutuste kohta, ei olnud surmal enesel, nagu ikka, tuttavate kohta, kes temast kuulsivad, muud mõju, kui et igaüks rõõmustas: suri tema, mitte mina.
“Ennäe! tema suri, aga mina mitte,” mõtles või tundis igaüks. Lähedad tuttavad aga, nõnda nimetatud Ivan Iljitschi sõbrad, mõtlesivad tahtmata selle pääle, et neil nüüd vaja on väga igavaid viisakusekohustusi täita, kuna nad ju hingepalvele ja kaastundmuse-külaskäigule kadunu abikaasa juurde peavad ilmuma.
Kõige lähedamal kadunule seisivad Feodor Vassiljevitsch ja Peeter Ivanovitsch.
Peeter Ivanovitsch oli kadunuga üheskoos õiguseteadusekoolis käinud ja tundis ennast temale tänu võlgnevat.
Pärast seda, kui ta lõunalaual