Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust
Margus Sanglepp
Humoorikas raamat ääremaalt pärit lihtsast, idealistlikust ja rikkumatust maapoisist Toomas Tartanjanist, kes rändab läbi riigi pealinna õnne otsima, kohates oma teel uskumatuid tegelasi, kellesuguseid on tänapäevalgi terve Eesti täis.
SURM
Tuulehoog riivas laugja oru nõlva ja puudutas lopsakat rohtu, mis otsekui nõiaväel värvi muutis. Tumeroheline timut, mis neil päevil pidi maha niidetama ja heinaliste saagiks langema, paindus tuuleiili mõjul vastu maad ja helkis hõbedaselt paar tuhat aastat vana ohvripaiga poole, kus kasvasid jämedad, võimsate okstega tammed. Puude võrad olid nii lopsakad, et varjasid päevavalguse eest kahe suure lohuga ohvrikivi, millel istus nägus noormees. Istuja oli oma tagumiku mugavalt ühte lohku sättinud ja hoidis parema silma ees vasest toru, millega üritas üksikuid harali okste vahelt langevaid päikesekiiri püüda. Tabanud õige hetke, keeras ta toru näppude vahel ja naeratas rahulolevalt. Rändkaupmees, kellelt noormees klaasläätsedega suletud torujupi kahe krooni eest ostis, oli rääkinud tõtt. Kiikrile sarnanevast asjandusest paistis täpselt see, millest noorukid hingevärinal unistavad.
Paljas naine! Korduvalt oli mees midagi sellist vaimusilmas ette kujutanud, kuid nüüd oli tema fantaasia ühte väikesesse vasktorusse kinni joodetud ning ta võis seda imetleda sadu ja tuhandeid kordi. Prullaka, pikkade lokkis juuste ja suurte rindadega alasti neiu kehajooned ilmusid vaatajale kohe, kui õnnestus läätsega päikesekiirt tabada. Ere valgus kõrvetas küll uudishimulikku silma, kuid vaatepilt oli seda väärt. Nii arvas vähemalt kivil istuja, kes keerutas vasktoru ikka paremale ja vasakule, ega märganud patside lehvides üle heinapõllu tõttavat tüdrukut enne, kui too hingeldades hiieservas seisma jäi ja viimast jõuraasukest kokku võttes hõikas:
„Toomas! Toomas! Tule ruttu! Isa hakkab surema!“
„Iga jumala päev sama jutt,” ajas noormees end vastumeelselt ohvrikivile püsti.
„Seekord ikka päriselt! Ema ütles, et nüüd on küll tõsi taga. Mis toru see sul seal on?”
„Ah, niisama …”
„Näita mulle ka! Näita mulle ka!” anus tüdruk, aga noormees sirutas toru kõigepealt kõrgele pea kohale ja toppis selle siis kiiresti linasest riidest märssi.
„Liisu, see kunst pole naisterahva silma jaoks! Tõttame nüüd koju.”
„Kade vend oled, vaat mis!”
Veidi solvunud tüdruk ees ja ükskõikse moega nooruk järel, liikus paar kiirel sammul timutipõllu serva pidi kõrgendikule, kust avanes avar vaade kodukülale. Kõrgendikul Toomas peatus.
„Mis siis nüüd?” päris õde üle õla.
„Naudin vaadet. Rändkaupmees Johannes ütles, et sellise vaate eest maksaks linnarahvas miljon krooni.”
„Miljon krooni? Ära ole loll, Toomas! Miljon krooni on liiga suur raha, et selle eest päevad otsa läbimatuid metsi, lehmakookidega karjamaid ja viltuseid hurtsikuid vahtida. Sakstel on selle rahaga midagi parematki peale hakata!”
„Aga see on ju nii ilus! Vaata silmapiiril sinetavaid kuusikuid ja päikeselõõsas virvendavaid soid. Vaata hõbedaselt sillerdavat järve küla taga. Imetle neid viljapõlde ja heinamaid ning pihlapuudega ääristatud külateid. Ja üle kõige ulatuvat kirikutorni, mis justkui annaks jumalale märku, et siin elavad inimesed, kes on tema armu väärt.”
„Oled sina ikka unistaja! Ärka ometi üles! Isa on suremas!”
Vastumeelselt järgnes noormees õele, kes jooksujalu juba kodutare poole tõttas.
Hundijala talu väravasse, männipalgist tahutud lasipuu külge oli seotud kaks uhkete vedruvankrite ette rakendatud hobust. Üks vankritest torkas iseäranis silma – punaseks värvitud rattakodarad ja polsterdatud must nahk, millest paistsid nööpidena kuldsed naelapead. Teine vanker oli tagasihoidlikum, selle tagaosa ilustasid puidust nikerdatud ja valge värviga kaetud punnpõsksed pasunatega inglid ning rist.
“Raisakullid on juba kohal,” ühmas Toomas ja viipas käe