Sinilind

Charles Perrault

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika

SINILIND

Elas kord väga rikas kuningas, kellel oli palju maavaldusi ja raha. Kuninga naine suri, ja see kurvastas teda ääretult. Ta kannatas sedavõrd, et sulgus terveks nädalaks ühte väikesesse tuppa ja tagus seal pead vastu seina. Kardeti, et ta tapab end, ning gobeläänide ja seina vahele pandi madratsid, et kuningas end vastu seina tagudes enam haiget ei saaks. Alamad otsustasid isekeskis teda vaatama minna, et kuidagi leevendada tema kurbust. Ühed koostasid pikki ja arukaid kõnesid, teised lipitsevaid ja isegi vaimukaid, kuid see kõik ei avaldanud kuningale mingit mõju. Ta ei võtnud vaevaks isegi kuulata seda, mis talle öeldi. Lõpuks ilmus kuninga ette mustade looride, peleriini ja pikkade leinarõivastega naine, kes nuttis ja nuuksus nii valjusti ja südantlõhestavalt, et kuningas jäi teda üllatunult vaatama. Naine ütles, et ta ei kavatsevatki teiste kombel hakata leevendama kuninga kurvastust. Pigem vastupidi, ta tuli seda veelgi suurendama, sest hea abikaasa leinamine on ju loomulik asi. Ja et tema, kaotanud alles hiljuti parima mehe siin ilmas, kavatseb nutta kas või silmad peast. Seepeale puhkes naine veelgi valjemini nutma ja koos temaga hakkas nuuksuma ka kuningas.

Kuningas osutas naisele rohkem tähelepanu kui teistele. Ta kõneles oma armsa kadunukese headest loomuomadustest ja daam omakorda meenutas hellalt oma kalli abikaasa parimaid jooni. Nad rääkisid seni, kuni ei osanudki enam midagi lisada oma kannatuste kohta. Kui kaval naine nägi, et jututeema hakkab ammenduma, kergitas ta natuke oma loore ja kurb kuningas lõi särama, nähes seda vaest vaevatut, kes muudkui välgutas ja pööritas oma pikkade mustade ripsmetega suuri siniseid silmi – daam oli veel küllaltki õitsva jumega. Kuningas jälgis teda üha kasvava uudishimuga. Aegamööda rääkis ta oma naisest üha vähem ja viimaks ei maininud ta teda enam sõnagagi. Daam väitis, et tahab igavesti jääda oma abikaasat leinama. Kuningas aga palus leinaga mitte liiale minna. Lõpuks, kõigi suureks üllatuseks, abiellus kuningas daamiga ning tolle leinarüü must asendus rohelise ja roosivärvilisega. Sageli piisab vaid inimeste nõrkuste tundmaõppimisest, et tungida nende südamesse ja teha sellega kõike, mida ainult tahetakse.

Kuningal oli esimesest abielust tütar, kes sobinuks kaheksandaks maailmaimeks. Teda hüüti Florine, sest ta sarnanes Floraga[1 - Flora – vanarooma põllulillede jumalanna] , niivõrd värske, noor ja kaunis oli ta. Tal ei nähtud kunagi uhkustavaid rõivaid, vaid ta armastas lendlevaid taftkleite mõne kalliskividega ehitud kinnitusnõelaga ja kirevaid lillepärgi, mis ta kaunitesse juustesse põimituna talle oivaliselt sobisid. Florine oli vaid viieteistkümneaastane, kui isa uuesti abiellus.

Vastne kuninganna aga laskis koju tuua oma tütre, keda oli kasvatanud ristiema, haldjas Soussio[2 - Soussio – loe: sussioo]. Kuigi Soussio oli näinud palju vaeva, ei olnud ta saavutanud loodetud tulemusi. Neiule polnud lisandunud ei võlu ega kaunidust; sellest hoolimata armastas Soussio oma kasvandikku väga. Neidu hüüti Truitonne[3 - Truitonne – loe: trüitonn, tuletatud sõnast „truite“ (loe: trüit) – �forell’], sest tema tedretähniline nägu meenutas forelli. Tema mustad juuksed olid nii võidunud ja pulstunud, et tekitasid lausa jälestust, ka kollakas näonahk läikis rasvaselt. Kuninganna armastas tütart meeletult, ta aina rääkis veetlevast Truitonne’ist. Et aga Florine oli oma kasuõest igas suhtes üle, ei mahtunud see kuningannale hinge. Ta püüdis Florine’i kuninga silmis igati halvustada. Ei möödunud ainsatki päeva, mil kuninganna ja Truitonne poleks Florine’i taga kiusanud. Kuid leebe ja arukas printsess püüdis igati üle olla sellisest halvast kohtlemisest.

Ühel päeval ütles kuningas kuningannale, et Florine ja Truitonne on juba meheleminekueas ning niipea, kui õukonda saabub mõni prints, tuleb asjad korraldada nii, et üks tütardest saaks mehele.

„Ma nõuan,“ lausus kuningann