Eeslinahk

Charles Perrault

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika

EESLINAHK

Elas kord vägev kuningas, keda rahvas nii väga armastas, naabrid ja liitlased nii väga austasid, et teda võis maailma kõige õnnelikumaks valitsejaks pidada. Tema õnne kinnitas veelgi abiellumine printsessiga, kes oli samavõrra ilus kui vooruslik. Õnnelikud abikaasad elasid täielikus üksmeeles. Nende karskest abielust sündis nii meeldiv ja võluv tütar, et nad raasugi kahetsust ei tundnud, et neil järeltulevat sugu rohkem ei olnud.

Toredus, hea maitse ja küllus valitsesid kuningapalees. Ministrid olid targad ja osavad, õukondlased vooruslikud ja ustavad, teenrid truud ja töökad. Avarates tallides olid maailmatu ilusad hobused, kaetud uhkete tekkidega. Võõraid, kes tulid uhkeid hobusetalle imetlema, pani aga hämmastama see, et kõige silmapaistvamal kohal üks eesliisand oma pikki suuri kõrvu liigutas. Mitte tuju pärast, vaid põhjusega oli kuningas eeslile eriliselt väljapaistva koha andnud. Haruldase looma voorused õigustasid esiletõstmist, sest loodus oli ta nii erakordseks teinud, et hommikuti ei olnud ta aluspõhk sõnnikune, vaid kuhjaga kaetud igas suuruses rahadega, eküüde[1 - vana Prantsuse kuld- või hõbemünt, mis võrdus 3 liivriga] ja luidooridega[2 - Louis XIII ajal löödud kuldmünt, mis 1803. a. asendati 20-frangise kuldmündiga], mis tema ärkamisel kokku korjati.

Et saatuse heitlikkus nii kuningate kui alamate elu üle valitseb ja hea on alati mõnesuguse halvaga segatud, tabas äkki kuningannat taeva tahtel äge haigus, mille vastu arstide tarkusest hoolimata mingit abi ei leitud. Kurvastus oli üldine. Õrn ja armastav kuningas – kuigi kuulus vanasõna ütleb, et abielu on armastuse haud – oli piiritus ahastuses. Ta andis kirglikke tõotusi kuningriigi kõigis pühakodades, pakkus oma elu palavasti armastatud abikaasa eest, aga asjatud olid kõik palved haldjate ja jumalate poole.

Tundes oma viimset tunnikest liginevat, Гјtles kuninganna pisaraisse uppuvale mehele:

„Lubage, et ma enne surma teilt midagi nõuan. Kui te peaksite tahtma uuesti abielluda…“

Nende sõnade peale karjatas kuningas südantlõhestavalt, haaras naise käed, ujutas need pisaratega üle ja kinnitas, et on ülearune talle teisest abielust kõnelda.

„Ei, ei, kallis kuninganna,“ ütles ta lõpuks, „kõnelge mulle parem sellest, et ma teile järele tuleksin!“

„Riik nõuab teilt järeltulijaid,“ jätkas kuninganna kindlusega, mis valitseja ahastust veelgi suurendas, „ta nõuab teilt teiesuguseid poegi, mina aga olen teile ainult ühe tütre andnud. Ja ma palun teid tungivalt, kogu armastuse nimel, mida mu vastu tundsite, ärge andke oma rahva tahtmisele enne järele, kui olete minust kaunima ja veetlevama printsessi leidnud. Tõotage seda mulle ja siis võin ma rahus surra.“

Arvatakse, et kuninganna, kes oli kГјllaltki enesearmastaja, nГµudis seda tГµotust lootuses, et maailmas ei olegi temaga vГµrreldavat naist ja et sel kombel kuningas ei abiellugi uuesti.

Siis kuninganna suri. Kunagi pole üks mees sellisel puhul nõnda kärarikkalt ahastanud: ta nuttis, nuuksus ööd ja päevad ja tegeles ainult lesepõlve pisiaskeldustega.

Kuid suur kurvastus ei kesta kaua. Pealegi tulid riigi vägevad mehed üheskoos kuningalt nõudma, et ta uuesti abielluks. Nõudmine oli kuninga meelest julm ja ta uppus uuesti pisaraisse. Ta kõneles kuningannale antud tõotusest ja palus nõuandjaid leida talle ilusam ja veetlevam printsess, kui oli olnud tema kadunud naine, pidades seda ise võimatuks. Aga nõukogu meelest oli säärane tõotus lapsik ja ta kuulutas, et ilu pole tähtis, peaasi, et kuninganna oleks vooruslik ja ilma lasteta ei jääks. Riigil on vaja printse oma rahuks ja õitsenguks. Troonipärijal printsessil on küll kõik vajalikud omadused, et suureks kuningannaks saada, aga temale tuleks võõras inimene abikaasaks võtta. Ja siis see võõras viib ta kas enda juurde, või kui jääbki temaga ühes valitsema, ei peeta tema lapsi enam samast suguvõsast põlvnevaiks. Ja kui ei ole enam temanimelis