Hirvena metsas
Charles Perrault
Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika
HIRVENA METSAS
Elasid kord kuningas ja kuninganna, kelle abielu oli täiuslik. Nad armastasid teineteist üliõrnalt ja nende alamad lausa jumaldasid neid. Vaid pärija puudumine andis kõikidele põhjust kurbust tunda. Kuninganna oli veendunud, et viimase olemasolul armastaks kuningas teda veelgi enam, seepärast otsustas ta kevade saabudes sõita oivalise toimega tervisvetele. Inimesi tuli sinna üle terve maailma kokku, nii et võõramaalasi oli lausa igalt mandrilt.
Allikad, kus tervisvett joomas käidi, asusid suures metsas. Joogipaviljonid olid üleni marmorist ja porfüürist[1 - teatud purpurne kivim] ning peeti lausa auasjaks, et igaüks nende kohtade kaunistamist ka omaltpoolt toetab. Ühel päeval, kui kuninganna allika ääres istus, ütles ta oma seltsidaamidele, et soovib veidi üksinda olla, ning üksi jäänud, hakkas ta halama:
„Mu Jumal, kui õnnetu ma olen, et mul lapsi pole. Juba viis aastat palun ma Taevast, aga asjata. Pean ma siis tõesti surema teadmata, mis tähendab olla ema?“
Kui ta oli niimoodi lausunud, märkas ta, et allikavesi hakkas pulbitsema ning üks suur vähk tõusis veepinnale ja ütles:
„Suur kuninganna, teie soov täitub peagi. Teadke, et siin lähedal asub uhke palee, mille on ehitanud haldjad. Seda paleed on aga võimatu leida, sest ta on mähitud nii tihedasse uduloori, et ühegi sureliku pilk ei suuda sellest läbi tungida. Et ma aga olen teie alandlik austaja, siis pakun end teile teejuhiks, juhul kui te seda soovite.“
Kuninganna kuulas tema juttu sõnagi lausumata, sest ta oli hämmeldunud, et kohtas kõnelevat vähki. Lõpuks ta vastas, et võtab ettepaneku vastu, lisades, et kahjuks ei oska ta tagurpidi käia. Selle peale vähk naeratas ja otsemaid sai temast meeldiva välimusega vanem daam.
„Kuid meil polegi vaja tagurpidi käia,“ vastas daam, „jagan teie arvamust. Palun, pidage mind oma sõbratariks, sest soovin teile siiralt head.“
Daam astus veest välja, kuid jäi ise seejuures täiesti kuivaks. Tal olid seljas punase voodriga üleni valged rõivad, juuksed olid tal hallid ning need olid kokku põimitud roheliste paeltega. Tervest ilmast oleks olnud raske leida väärikamat daami. Ta tegi kuninganna ees nii graatsilise reveransi, et teine oli sellest lausa kohmetunud. Seejärel, et mitte rohkem aega viita, juhtis ta kuninganna ühele metsarajale. Kuninganna oli väga üllatunud, sest ta oli siinkandis tihti jalutanud, aga sellele rajale polnud ta veel eales sattunud. Ja kuidas olekski ta siia saanud juhtuda – kasutasid ju vaid haldjad seda rada allikale minekuks, muul ajal aga kasvasid siin põldmarjapõõsad ja okkaline puhmastik. Kui kuninganna ja tema teejuht sellele teerajale astusid, puhkesid õied roosipuudel otsemaid õide, jasmiinipõõsad ja apelsinipuud lasksid okstel omavahel põimuda, moodustades lehtede ja õitega kaunistatud võlvi, maapind täitus kannikestest ning tuhanded linnud lõõritasid meeliköitvalt.
Kuninganna polnud veel üllatusest toibudagi jõudnud, kui tema silmi pimestas võrratu, üleni teemantidest palee sära: seintest katuseni, põrandast laeni, trepimademelt kuni rõdude ja terrassideni välja – kõik oli valmistatud teemantidest. Kuninganna oli sedavõrd üllatunud, et ei suutnud tagasi hoida karjatust ning ta küsis end saatvalt sarmikalt daamilt, kas kõik see, mida ta näeb, on unes või ilmsi.
„Pole midagi tõelisemat kui see siin,“ vastas vanaproua. Kohe avanesid palee uksed ning neist väljusid kuus haldjat, ja veel millised haldjad! – kõige kaunimad ja kõige nooblimad, keda eales haldjate riigis nähtud. Nad tegid kuningannale sügava kummarduse ja kordamööda ulatas igaüks neist talle ühe vääriskividest lille, nii et kokku sai neid terve kimbu, milles olid roos, tulp, anemoon, kelluke, nelk ja granaatõunapuu õis.
„Madam,“ laususid haldjad, „me ei saa teile teha suuremat auavaldust kui see, et lubame teil tulla meid siia külastama. Pealegi on meil suur rõõm teile teatada, et teile sünnib tütar –