Kuldjuustega kaunitar

Charles Perrault

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika

KULDJUUSTEGA KAUNITAR

Elas kord printsess, kes oli nii ilus, nii ilus, et temast ilusamat ei olnud kedagi siin ilmas, ja kuna ta oli nii ilus, siis kutsuti teda Kuldjuustega Kaunitariks, sest ta juuksed olid peenemad kullast, imeliselt blondid, üleni lokkis ning ulatusid maani. Ta jalutas ringi, lokkis juuste peal lillevanik, seljas teemantide ja pärlitega tikitud uhked riided. Ta oli nii ilus, et kõik, kes teda nägid, teda ka armastasid.

Naaberriigis elas noor kuningas, kes ei olnud abielus, kuid oli kauni välimusega ja väga rikas. Kui ta kuulis, mida räägiti Kuldjuustega Kaunitarist, keda ta ise ei olnud eales näinud, armus ta neiusse niivõrd, et talle ei maitsenud enam söök ega jook, ning ta otsustas teele lähetada saadiku, et too tema nimel printsessile abieluettepaneku teeks. Ta laskis saadikule uhke tõlla valmistada, andis talle üle saja hobuse ja üle saja teenri kaasa ning luges veel sõnad peale, et printsess kindlapeale kohale toimetataks.

Kui saadik oli teele lähetatud, ei kõneldud õukonnas enam millestki muust, ning kuningas, kel ei tulnud mõttessegi, et Kuldjuustega Kaunitar võiks keelduda, tellis talle juba kauneid kleite ja uhket mööblit. Sel ajal, kui meistrid kõike seda valmistasid, jõudis saadik Kuldjuustega Kaunitari lossi ja tegi teatavaks oma käskija soovi, printsess aga, kas halvast tujust, mis rusus teda tol päeval või siis ettepaneku vastumeelsusest, vastas saadikule, et ta on kuningale ettepaneku eest tänulik, kuid et tal polevat kavatsust abielluda.

Saadik lahkus printsessi õukonnast kurvana, kuna ei suutnud pruuti kaasa viia; tal tuli kuningale tagastada ka kõik Kuldjuustega Kaunitarile ettenähtud kingitused, sest neiu oli hea kasvatusega ja teadis, et tütarlapsed ei tohi vastu võtta kõike, mida poisid neile kingivad. Seetõttu ei võtnudki ta vastu teemante ega muid ande, ning et kuningat mitte solvata, piirdus vaid potitäie Inglismaal tehtud vedrunõeltega.

Kui saadik jõudis oma kuninga suurlinna, kus teda kärsitult oodati, saadi seal ääretult kurvaks, et tal Kuldjuustega Kaunitari kaasas polnud, ja kuningas hakkas nutma nagu väike laps. Kõik püüdsid teda lohutada, aga tulemusteta.

Õukonnas oli keegi noormees, kes oli ilus nagu päike ja ka kehaehituselt ei leidunud terves kuningriigis temaga võrdset. Tema käitumise ning ka vaimsete võimete tõttu kutsuti teda Armsaks. Ta meeldis kõigile, välja arvatud kadetsejaile, kes panid pahaks, et kuningas tema vastu nii lahke oli ja talle iga päev kõik oma asjaajamised usaldas.

Armas oli ka üks neist, kes rääkis saadiku tagasituleku puhul, et too polnud Kuldjuustega Kaunitari kohaletoomiseks teinud kõike, mida teha oleks saanud; ta ütles veel, ilma et ta oleks oma sõnu ohtlikeks pidanud: „Kui kuningas oleks mind printsessi juurde läkitanud, toonuksin ma neiu kindlapeale kohale.“

Otsemaid kandsid kurjad keeled kuningale edasi:

„Majesteet, kas te ka teate, mida Armas räägib? Ta räägib, et kui te oleksite hoopis teda Kuldjuustega Kaunitari juurde lähetanud, oleks ta neiu siia kohale toimetanud. Kas te siis ei näe nende sõnade taga kavalust: ta on surmkindel, et on teist ilusam ning et temasse oleks printsess sedavõrd armunud, et järgnenuks talle kõikjale.“

Nüüd sai kuningas vihaseks, nii vihaseks, et läks endast välja.

„Või nii!“ ütles ta. „Või siis see ilus poiss pilkab mind minu õnnetuse hetkel! Ta siis peab ennast minust tähtsamaks! Pange ta suurde lossitorni kinni, surgu ta seal nälja ja janu kätte!“

Kuninga ihukaitsjad tulid Armsa juurde, kes oli tähtsusetud sõnad juba unustanud, viisid ta vangi ja piinasid teda tuhandel moel. Vaese noormehe asemeks oli vaid sületäis põhku, ja ta olekski seal surnud, kui torni ääres poleks voolanud veenire, mis kustutas ta janu, sest nälg oli ta huuled ära kuivatanud.

Ühel päeval, kui ta jõud oli juba lõppemas, ütles ta ohates:

„Ei tea, miks küll kuningas nii väga pahandas? Olen tema ustavaim alam ega pole teda ea