AnonГјГјmsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof

Armin Kõomägi

Novellid #1

ANONГњГњMSED LOGISTIKUD

See algas neli aastat tagasi, kui leidsin end äkitselt logistika baaskursuselt. Mu tollane töökoht tekitas minus nõutust, millele seletust otsides end kõikvõimalikele kursustele kirja panin. Mäletan erutust, mis mind endasse haaras, kui sirge seljaga lektor oma kalkulaatoripilgu diagonaalis üle saali libistas ja siis lausus:

„Tere.“

Midagi lihtsamat, arusaadavamat ja geniaalsemat andis välja mõelda. Tere. Otse kümnesse! Eelmine kursus, kus viibisin just nädal enne logistikat, algas mingi karvakasvanud kampsunmehe sihitu pläraga sellest, et see kas praegu on hommik või päev või öö ei oma teatud mõttes mingit tähtsust ja seetõttu ei kavatse ta meid kindlat ajamäärust kasutades tervitada, ja et kui asjasse veelgi üldistavamalt suhtuda, siis milleks üldsegi tervitada, et kas see formaalsus muudab siis kedagi õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks. Oh, ma mäletan, et ainuüksi see esimene lause tekitas minus säärase peavalu, et edasine teemale kontsentreerimine muutus täiesti võimatuks. Filosoofia baaskursus. Mis kasu on ainest, mille peamine lisaväärtus on täielik segadus pluss kahe tunnine peavalu. Lahkusin niipea, kui oli viisakas.

Aga logistika baaskursuse lektor ei unune iial. See kuidas ta sammus lühimat teed pidi uksest lauani, millise ratsionaalse liigutusega asetas ta oma materjalid laua vasakpoolsele nurgale, kust neid hiljem hõlpus oli esinemispuldile tõsta, kuidas ta vilunud liigutusega avas pintsaku kaks nööpi ning millise hoogsa liigutusega see siis toolileenile maandus ainsatki kortsu sisse võtmata. Kuidas ta siis pulti astus, võlus meid oma poolesekundilise naeratusega ning alustas loengut. Ma mäletan, kuidas tundsin märga ilatilka oma käeseljal maanduvat. Alles siis mõistsin sulgeda suu, mis kogu seda läbimõeldut sissejuhatust avatult imetlenud oli.

Täna, neli aastat hiljem, võiksin muidugi tollele lektorile ise anda tosinate kaupa soovitusi, kuidas oma elu veel efektiivsemaks muuta. Nii kaugele olen jõudnud. Ja tuleb tunnistada, et teatud mõttes on see probleem.

Nüüd, kus mul on olnud piisavalt aega järele mõtlemiseks, mõistan, et tegelikult algas kõik juba palju varem, kui nimetatud baaskursus. Mäletan malevasuve. See oli mu teine malev. Pööraselt lõbus rühm: vahvad ja leidlikud poisid, rõõmsad ja kaunid plikad. Malevasuve teisest poolest, kui sõbrasuhted piisavalt kaugele arenenud, oli meil, poistel, kombeks õhtuti plikadele unemusi käia andmas. Siis, ühel ööl, kui aluspükste väel plikade tuppa sisenesime ning juulilõpu täiskuuvalges elevaid tüdrukuid isukalt vahtisime ja arutasime, et kes keda suudleb, avastasin end sammuvat lähima voodini. Kuna kõik meie rühma tüdrukud olid ühtemoodi kangesti kenad, siis polnud ju mingit vahet, keda sa suudled. Nii valisingi lühima tee. Tollest ööst alates sai mult suudluse alati lähim tüdruk. See polnud alati üks ja seesama plika. Ei. Nad vahetasid aega ajalt voodeid. Ei tea miks. Minu mõistus selle sebimise mõtet ei adunud. Ja kui lõkke ääres kunagi keegi tüdrukutest minu unemusi geograafilise taktika kohta huvi tundis, siis vastasin, et see on ju lühim tee suudluseni. Kõik lõkerdasid naerda ja ma leidsin paljude südames sooja koha. Aga mina ei teinud nalja.

Ma ei mäleta millal ma viimati suudlesin. Ma ei suuda mõttetustega tegeleda. Ma tegelen ainult vajalike asjadega, liigutan ainult vajalikke kehaosi, pingutan ainult vajalikke lihaseid, mõtlen ainult vajalikke mõtteid. Õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Alati. Aga üks asi häirib mind. Ma ei mõista oma tundeid. Mõnikord leian end ärritumas, nördimas, vihastamas, ahastamas. Kui see oleks minu võimuses, siis eemaldaksin endast need geenid, mis seda kõike lubavad. Emotsioonid on ju ajaraisk. Ja ma ei räägi ainult negatiivsetest emotsioonidest. Mis mõte on näiteks võidurõõmul? Juhhei! Mis juhhei? Milleks? Mida see annab? Mis asi on võit, mille üle nii väga r