Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas
Armin Kõomägi
Novellid #3
Armin Kõomägi
Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas
TEIST PГ•LVE KAEVUR
Nad istusid kõik väikeses koosolekute ruumis. Ribakardinate vahelt pressis tuppa madal sügispäike. See tegi näoga akna poole istuvate näod triibulisteks, nagu mingil aafrika suguharul. Teistel moodustusid triibud seljale, muutes need omakorda vangideks. Mina istusin vangide poole peal. Vaikne oli. Ainult projektor surises. Hõõglambist puhus kuuma õhku minu käeseljale. Kõik vaatasid seina. Õigemini seda, mida seinale kuvati. Ma piilusin silmanurgast nende profile. Otse ei tihanud vaadata. Kõik vaatasid ju seina. Vaikus kandis. Hinge hoiti lausa vägisi kinni. Siis neelatas keegi, justkui signaaliks ning kehad ärkasid taas ellu. Kopsud täideti paksu, seisva õhuga. Keegi nuuskas nina ja lasi lipsu sõlme lõdvemaks. Kõige tähtsam valas endale vett. Ma näppasin kausist ühe kompveki, eemaldasin paberi, pistsin suhu ja mu silmad sulgusid korraks automaatselt.
„Kas sul on see kõik paberil ka?“ küsis kõige tähtsam.
„Jah, siin,“ vastas tähtsuselt umbes teine ja lükkas ligi kümnest lehest koosneva raporti küsija poole. Too pistis käed laua alla, justkui kardaks nakatuda ja jõllitas natuke aega pealmist paberit.
„Keera,“ ütles ta mõne hetke pärast ning temast paremal istuv naine kuulas sõna keerates lehte. Kõige tähtsam lasi silmadel üle ridade joosta. Jälgisin ta silmamune. Mõistsin, et kusagil on temast keegi veel tähtsam.
„Edasi?“ küsis naine.
„Pole vaja,“ vastas kõige tähtsam. „See tuleks hävitada.“
Teiste pilgud tõusid korraks. Nüüd olid neil kõigil samasugused silmamunad. Naine korjas paberid kokku, tahtis juba tõusta, kuid ulatas siis paki mulle. „Lase paberihunti.“ Kui ma ruumist lahkusin, tõstis kõige suurem ülemus käed lauale ja surus veeklaasi vastu vasakut põske.
Kükitasin hundi juurde ja lasin paberid ükshaaval läbi. Hundi hääl ei reetnud isukust. Toit oli vale ja üksluine. Aga mis sa teed, kui toitjad sind ei mõista. Kuidagi peab hinge sees hoidma. Vaeseke, mõtlesin. Kahju, et ta lugeda ei mõista. Saladus peaks ju maitsema magusalt nagu vahukoor. Silitasin teda. Söö, söö. Nihutasin nimetissõrme ta hammaste juurde. Tundsin kõdi. Naeratasin. Minu hundu. Surusin näpu ettevaatlikult sisse. Ta haaras kohe. Ai… kui valus. Sulgesin silmad, aga välja ei võtnud. Surusin huuled hästi kokku ja pressisin sõrme sügavamale. Hunt imes end lõrinal minu külge. Kui katsusin sõrme veidi välja tõmmata, ei lasknud ta sel juhtuda. Tõmbus mulle lähemale, toitekaabel liigatas, nagu liputaks saba. Jube valus oli. Kuulsin kuidas kõõlused purunesid. Lükkasin sügavamale. Uskumatu valu. Avasin silmad. Hundi lõuad olid verega koos. Veel, veel, nõudis ta, aga ma tõmbasin siiski välja. Pool näppu oli läinud.
Lasin vetsus jääkülma vett peale, rebisin särgilt ühe varruka ja sidusin käe kinni. Vaatasin peeglisse. Mu nägu kiskus krampi, ent naeratust see varjata ei suutnud. Kuradi loomaaia talitaja. Ronisin tagasi pintsakusse ja naasin koosolekute ruumi.
„Hrjam du põk?“ küsis kõige tähtsam kellegilt.
„Nai. Neegur. Rainol frgen suvaalhin mõstre püi. Sen guunijal faa. Liiskend trossa. Nai vohkem.“
Ma ei saanud midagi aru. Naine märkas mu kätt ja küsis sosinal: „Zim müštu?“
„Hunt,“ vastasin ja pistsin käe laua alla.
„Färsse!“ karjatas kõige tähtsam ja lajatas lahtise käega lauale. Kõik vakatasid. Ma võtsin vasaku käega ühe kommi.
Koju jõudsin hämaras. Näpp valutas mis hirmus. Julia juba ootas mind. Niipea, kui tule süütasin, ujus ta minu juurde, lehvitas oma laia läbipaistvat saba ja pildus armunud pilke punnis silmadest. Võtsin toosist kolm pruuni tera ja lasin neist ühe vete. Julia kugistas selle hoobilt alla, tegi vees paar lõbusat tiiru ja ujus taas minu juurde. Ta teadis, et mul on veel kaks tükki varuks. Võtsin teise ja tegin nagu vis