Nimepäev

Anton TЕЎehhov

Anton TЕЎehhovi 1888. aastal ilmunud novell.

NIMEPГ„EV

I

Pärast kaheksa roaga ja lõputute jutuajamistega nimepäevalõunat läks nimepäevalapse naine Olga Mihhailovna aeda. Kohustus lakkamatult naeratada ja kõnelda, lauanõude kõlin, teenijate juhmus, pikad vaheajad roogade vahel ja korsett, mille ta oli selga pannud, et külaliste eest oma rasedust varjata, olid teda nõrkemiseni ära väsitanud. Tal oli tahtmine majast kaugemale minna, istuda natuke aega varjulises kohas ja puhata, mõeldes lapsest, kes pidi tal paari kuu pärast sündima. Ta oli sellega harjunud, et tal tekkisid need mõtted, kui ta suurelt puiesteelt vasakule, kitsale jalgrajale pöördus. Siin, ploomi- ja kirsipuude tihedas varjus kraapisid kuivad oksad ta õlgu ja kaela, ämblikuvõrk laskus ta näole, mõtetes aga kerkis ta ette ähmaste näojoontega määramata soost pisikese inimese kuju, ja talle hakkas tunduma, et mitte ämblikuvõrk ei kõdita sõbralikult ta nägu ja kaela, vaid see pisike inimene. Ja kui jalgraja lõpus tuli nähtavale hõre põimtara ja selle taga maokad savikatusega mesipuud, kui liikumatus, seiskunud õhus hakkas tunduma heina ja mee lõhna ning kuuldus mesilaste põgusat suminat, võttis pisike inimene täielikult võimust Olga Mihhailovna üle. Olga Mihhailovna istus siis vitstest punutud lehtmaja juurde pingile ja hakkas mõtlema.

Ka seekord läks ta pingini, istus ja jäi mõttesse, kuid ta kujutlusse ilmusid pisikese inimese asemel suured inimesed, kelle juurest ta nüüdsama oli ära tulnud. Teda tegi väga rahutuks, et tema, perenaine, oli külalised omapead jätnud, ja ta mõtles sellele, kuidas tema mees Pjotr Dmitritš ja tema onu Nikolai Nikolaitš olid lõunalauas vaielnud vandekohtu, ajakirjanduse ja naiste hariduse üle. Tema mees oli oma tavalise kombe kohaselt vaielnud selleks, et veidi uhkeldada külaliste ees oma konservatiivsusega, peamiselt aga, et mitte nõustuda onuga, keda ta ei sallinud; onu aga vaidles talle vastu ja noris iga tema sõna kallal selleks, et lõunatajatele näidata, et tema, onu, on oma viiekümne üheksast eluaastast hoolimata säilitanud noorusliku vaimuvärskuse ja mõttevabaduse. Ka Olga Mihhailovna ise ei pidanud lõunasöögi lõpu eel vastu ja asus oskamatult naiste kursusi kaitsma – mitte sellepärast, et need kursused oleksid kaitset vajanud, vaid lihtsalt sellepärast, et tal oli tahtmine meelehärmi teha oma mehele, kes tema arvates oli ülekohtune. Külalisi väsitas see vaidlus, kuid ometi pidasid nad vajalikuks sekka lüüa ja rääkisid palju, ehkki kellelgi neist polnud midagi tegemist ei vandekohtuga ega naiste haridusega…

Olga Mihhailovna istus siinpool põimtara, lehtmaja juures. Päike läks pilvede taha peitu, puud ja õhk tõmbusid süngeks nagu vihma eel, kuid sellest hoolimata oli palav ning lämmatav. Peetripäeva eel puude alt niidetud hein lamas koristamata, kurvalt, närbunud lilledest kirju ja rasket imalat lõhna levitades. Oli vaikne. Teisel pool põimtara sumisesid monotoonselt mesilased…

Järsku kuuldusid sammud ja hääled. Keegi tuli jalgrada mööda mesila poole.

«Lämmatav!» ütles naisehääl. «Mis te arvate, kas hakkab vihma sadama või ei hakka?»

«Hakkab, mu kaunike, kuid mitte enne kui öösel,» vastas väga tuttav mehehääl raugelt. «Kõva vihm tuleb.»

Olga Mihhailovna otsustas, et kui ta kärmesti lehtmajja varjule läheb, siis tulijad ei märka teda ning lähevad mööda, ja tal pole siis vaja rääkida ja tehtult naeratada. Ta kergitas kleidiäärt, kummardus ja astus lehtmajja. Otsekohe uhkas talle vastu nägu, kaela ja käsivarsi kuum ning lämmatav õhk nagu aur. Kui poleks olnud sumbunud õhku ja rukkileiva, tilli ning väätide läpastanud lõhna, mis hinge kinni pani, siis oleks siin, õlgkatuse all ja hämaruses, väga hea olnud varjul olla külaliste eest ja mõelda pisikesest inimesest. Mõnus ja vaikne.

«Kui kena kohakene siin on!» ütles naisehääl. «Istume siia, Pjotr Dmitritš.»

Olga Mihhailovna vaatas läbi kahe vitsa vahelise prao. Ta nägi oma meest Pjotr Dmit