Igav lugu

Anton TЕЎehhov

Anton TЕЎehhovi 1889. aastal ilmunud jutustus.

ANTON TЕ EHHOV

IGAV LUGU

I

Venemaal elab keegi teenekas professor Nikolai Stepanovitš, salanõunik ja aumärkide kavaler; tal on nii palju vene ja välismaa ordeneid, et kui ta mõnikord need rinda paneb, hüüavad üliõpilased teda ikonostaasiks. Tal on kõige aristokraatlikum tutvuskond; vähemalt viimase kahekümne viie – kolmekümne aasta jooksul pole Venemaal olnud säärast nimekat teadlast, kes poleks olnud tema hea tuttav. Praegu ei ole tal enam kellegagi sõbrustada, ent kui rääkida minevikust, siis lõpeb ta kuulsate sõprade pikk loetelu selliste nimedega, nagu Pirogov, Kavelin ja poeet Nekrassov, kelledega teda sidusid kõige siiramad ja soojemad sõprussidemed. Ta on kõikide vene ülikoolide ja kolme välismaa ülikooli auliige. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see ja palju muud, mida võiks veel juurde lisada, moodustabki selle, mida nimetatakse minu nimeks.

See nimi on populaarne. Venemaal tunneb seda iga kirjaoskaja, välismaal aga mainitakse seda kõnetoolidest, kusjuures lisatakse juurde – kuulus ja auväärt. See nimi kuulub nende väheste õnnelike nimede hulka, mille laimamist või tarbetult mainimist kuulajaskonna ees või ajakirjanduses peetakse halva tooni tundemärgiks. Nii see peabki olema. Sest mu nimega on ju tihedalt seotud mõiste – kuulus, väga andekas ja kahtlemata kasulik inimene. Ma olen töökas ja vastupidav nagu kaamel, see on ju tähtis, ning andekas, ja see on veelgi tähtsam. Lisaks olgu öeldud, et peale kõige muu olen ma viisakas, tagasihoidlik ja aus mees. Kunagi ei ole ma toppinud oma nina kirjandusse ega poliitikasse, ei ole otsinud populaarsust võhikutega polemiseerides, ei ole pidanud kõnesid ei pidulauas ega oma sõprade haudade ääres… Üldse pole minu kui teadlase nimel ainustki plekki ja tal pole millegi üle kurta. See on õnnelik nimi.

Selle nime kandja, see tähendab mina, kujutan endast kuuekümne kahe aastast palja pealae, valehammaste ja parandamatu tic’iga[1 - Tic – närviline tõmblus (pr. k.). – Tõlk.] meest. Samal määral, nagu mu nimi on hiilgav ja ilus, olen ma ise välimuselt ilmetu ja inetu. Mu pea ja käed värisevad nõtrusest; kael sarnaneb kontrabassikaelaga nagu ühel Turgenevi naiskangelasel, rind on sisse langenud, selg kitsas. Kui ma kõnelen või loengut pean, tõmbub mu suu viltu; kui naeratan, kattub kogu nägu surnukahvatute raugakortsudega. Mu armetus kujus ei ole midagi aukartustäratavat; või olgu ehk ainult siis, kui põen tic’i ja mu näole tekib mingisugune eriline ilme, mis igaühes, kes mulle otsa vaatab, vististi esile kutsub karmi, aukartustäratava mõtte: «See inimene sureb vist varsti.»

Oma loenguid pean ma endiselt päris hästi; nagu varemaltki suudan ma köita kuulajate tähelepanu kahe tunni kestel. Mu kirglik, kirjanduspärane esitamisviis ja huumor teevad mu hääle puudused peaaegu märkamatuks, mu hääl aga on tuim, kime ja laulev nagu vagatsejal. Kuid ma kirjutan halvasti. See tükike mu ajust, mis kirjutamisvõimet juhib, tõrgub funktsioneerimast. Mu mälu on nõrgenenud, mõtetel ei ole küllaldast järjekindlust, ja kui ma neid paberile panen, tundub mulle iga kord, et olen kaotanud võime aru saada nende orgaanilisest seosest, nende konstruktsioon on üksluine, lause vilets ja arglik. Tihti kirjutan ma hoopis midagi muud kui seda, mida tahan; kui kirjutan lõppu, ei mäleta ma algust. Tihti unustan ära tavalised sõnad ja mul tuleb alati kulutada palju energiat, et kirjutamisel ülearuseid fraase ja tarbetuid kiillauseid vältida – nii üks kui teine viitab selgesti vaimsete võimete nõrgenemisele. Märkimist väärib ka see, et mida lihtsam on kiri, seda piinarikkam on mu pingutus. Teaduslikku artiklit kirjutades tunnen ma end hoopis vabamana ja targemana kui õnnesoovi- või märgukirja koostamisel. Veel üks fakt: vene keeles on mul kirjutada raskem kui saksa või inglise keeles.

Mis puutub minu praegusesse eluviisi, siis pean eelkõige märkima unepuudust, mille all ma viimasel ajal kannatan. Kui ke