Jõuluöö

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli tuntud jutustus. Jutustuse ainetel on kirjutanud ooperi Nikolai Rimski-Korsakov.

JГ•ULUГ–Г–

Viimane päev enne jõule oli möödunud. Saabus talvine selge öö. Tähti hakkas paistma. Uhkelt tõusis taevasse kuu – paistma inimeselastele ja kogu maailmale, et kõigil oleks lõbus koljadatamas käia ja Kristuse au kuulutada. Külmetas kõvemini kui päeval; kuid see-eest oli nii vaikne, et lume kriuksumist saabaste all oli poole versta taha kuulda. Polnud veel ühtegi poistejõuku akende taga; ainult kuli vaatas vargsi akendest sisse, otsekui kutsuks ta ehtivaid tüdrukuid kiiremini välja, jooksma kriuksuvale lumele. Samal ajal hakkas ühe maja korstnast tõusma paksu suitsu, mis kerkis pilvena taeva alla, ja koos suitsuga tõusis õhku ka nõid, ratsutades luua seljas.

Kui sel ajal oleks Sorotšintsõ kaasistuja juhtunud küüthobuste troikal mööda sõitma, peas ulaani moodi tehtud lambanahk äärisega müts, seljas mustadest tallenahkadest tehtud ja sinise riidega kaetud kasukas, saatanlikult palmitsetud piitsaga, millega ta tavatseb kutsarit taga kihutada, siis ta oleks kindlasti nõida märganud, seepärast et Sorotšintsõ kaasistuja käest juba ükski nõid minema ei lipsa. Ta teab peast, mitu põrsast kellegi naise emis toob, kui palju on kellelgi kirstus lõuendit ja mida nimelt oma riietest ja majapidamisest üks või teine hea inimene pühapäevasel päeval kõrtsi pandiks viib. Kuid Sorotšintsõ kaasistuja mööda ei sõitnud, ja mis tal ongi asja võõrastega, temal on oma vald. Nõid aga tõusis vahepeal nii kõrgele, et vilkus ülal ainult musta täpikesena. Kuid kuhu see täpike ka ei sattunud, kõikjal kadusid üksteise järel tähed taevast. Varsti oli nõid korjanud kogu varrukatäie. Kolm või neli veel hiilgasid. Korraga hakkas teiselt poolt paistma teine täpike, mis suurenes, hakkas venima, ja varsti ei olnudki enam täpike. Mõni lühinägelik, kui ta olekski endale prillide asemel pannud ninale kas või komissari kalessi rattad, ei oleks ikkagi aru saanud, mis see niisugune oli. Eestpoolt sakslane mis sakslane: terav, pidevalt keerlev ja kõike ettejuhtuvat nuusutav ninake lõppes, nagu meiegi sigadel, ümmarguse viiekopikalisega; jalad olid tal nii peenikesed, et kui ka Jareski vallavanemal oleksid säärased, siis ta murraks nad esimese hopaki ajal. Kuid see-eest tagantpoolt oli ta – võta või jäta – nagu mundris kubermangu strjaptši, sest tal rippus taga saba, terav ja pikk nagu praegused mundrisiilud; vahest ainult tema kitsehabeme järgi lõua otsas ja väikeste sarvekeste järgi, mis olid tal peas, ja selle järgi, et ta ise polnud valgem kui korstna pühkija, võis aimata, et see polnud ei sakslane ega kubermangu strjaptši, vaid lihtsalt kurat, kel jäi üle veel viimane öö laias maailmas lonkida ja inimeselapsi pattu tegema õpetada. Juba homme koos esimeste kellahelinatega hommikuseks teenistuseks jookseb ta minema oma urgu, ilma et tagasi julgeks vaadata.

Praegu aga kurat hiilis tasakesi kuu poole, ja juba sirutas käe välja, et teda haarata; kuid tõmbas järsku tagasi, nagu oleks kõrvetada saanud, imes näppe, vehkis jalaga ja jooksis teisele poole, ja jälle hüppas tagasi ning tõmbas käe ära. Siiski, hoolimata kõigist äpardumistest ei jätnud kaval kurat oma tembutamist. Uuesti ligi jooksnud, haaras ta kuust mõlema käega kinni; nägu virildades ja kuule peale puhudes pildus ta teda ühest käest teise, otsekui külamees, kes võtab paljaste kätega piibu peale tuld; lõpuks pistis ta kuu rutates tasku ja jooksis edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Dikankas ei kuulnud keegi, kuidas kurat kuu ära varastas. Tõsi küll, vallakirjutaja, tulles neljakäpukil kõrtsist välja, nägi, et kuu asja ees, teist taga taevas tantsis ja püüdis jumala nimel vandudes veenda selles kogu küla; kuid külainimesed kõigutasid pead ja tahtsid teda koguni naeruks teha. Aga mis põhjus oli siis kuradil julgeda säärast seadusevastast tegu teha? Kuulake, mis põhjus: ta teadis, et rikas kasakas Tšub on kutsu