Kihlvedu
Anton TЕЎehhov
Anton Tšehhovi 1889. aastal ilmunud novell, kus pankur ja jurist sõlmivad kihlveo selgitamaks milline karistusviis on ebamoraalsem – eluaegne vanglakaristus või surmanuhtlus.
KIHLVEDU
I
Oli pime sügisöö. Vana pankur kõndis oma kabinetis edasi-tagasi ja mõtles sellele, kuidas ta viisteist aastat tagasi, sügisel, oli korraldanud õhtuse koosviibimise. Sel koosviibimisel oli palju tarku inimesi ja aeti huvitavat juttu. Muu hulgas kõneldi ka surmanuhtlusest. Enamik külalisi, kelle seas oli rohkesti õpetlasi ja ajakirjanikke, suhtus surmanuhtlusse eitavalt. Nad leidsid, et see karistusviis on vananenud, kristlikkudele riikidele sobimatu ja ebamoraalne. Mõned neist arvasid, et surmanuhtlus tuleks kõikjal asendada eluaegse vangistusega.
«Ma ei ole teiega nõus,» ütles pankurist peremees. «Ma ei ole proovinud ei surmanuhtlust ega eluaegset vangistust, aga kui võib otsustada á priori, siis minu arvates on surmanuhtlus moraalsem ja inimlikum kui vangistus. Hukkamine tapab järsku, eluaegne vangistus aga pikkamisi. Kumb timukas on siis inimlikum? Kas see, kes surmab teid mõne minuti jooksul, või see, kes teist elu paljude aastate jooksul välja võtab?»
«Nii üks kui teine on ühtemoodi ebamoraalsed,» tähendas keegi külalistest, «sest mõlemal on üks ja seesama eesmärk – elu vötmine. Riik ei ole jumal. Tal ei ole õigust ära võtta seda, mida ta ei saa tagasi anda, kui selleks tahtmine tekib.»
KГјlaliste hulgas oli ka Гјks jurist, umbes kahekГјmne viie aastane noormees. Kui tema arvamust kГјsiti, Гјtles ta:
«Niihästi surmanuhtlus kui ka eluaegne vangistus on ühtemoodi ebamoraalsed, aga kui mul tuleks valida hukkamise ja eluaegse vangistuse vahel, siis ma muidugi valiksin viimase. Viletsalt elada on parem, kui üldse mitte elada.»
Puhkes elav vaidlus. Pankur, kes tookord oli noorem ja närvilisem, kaotas järsku enesevalitsemise, põrutas rusikaga vastu lauda ja hüüdis noorele juristile:
В«Vale! Vean kihla kahe miljoni peale, et te ei suuda viit aastatki vangikongis Г¤ra istuda.В»
В«Kui see on tГµsiselt mГµeldud,В» vastas talle jurist, В«siis vean kihla, et istun Г¤ra mitte viis, vaid viisteist aastat.В»
«Viisteist? Olgu!» hüüdis pankur. «Härrased, ma panen mängu kaks miljonit!»
«Nõus! Teie panete mängu miljonid ja mina oma vabaduse!» ütles jurist.
Ja see metsik, mГµttetu kihlvedu sai teoks! Hellitatud ning kergemeelne pankur, tol ajal tohutult rikas, oli kihlveost vaimustuses. Г•htulauas heitis ta juristi Гјle nalja ja Гјtles:
«Võtke aru pähe, noormees, kuni veel pole hilja. Minule on kaks miljonit tühine asi, aga teie riskite kaotada kolm-neli kõige paremat aastat oma elust. Ma ütlen kolm-neli, sest kauem te ei pea vastu. Ärge unustage samuti, õnnetu hing, et vabatahtlik vangistus on hoopis rängem kui sunduslik. Mõte, et teil on iga silmapilk õigus vabadusse minna, mürgitab vangikongis kogu teie olemasolu. Mul on teist kahju!»
Sammudes nГјГјd Гјhest nurgast teise, tuletas pankur kГµike seda meelde ja kГјsis iseendalt:
«Milleks oli seda kihlvedu vaja? Mis kasu on sellest, et jurist kaotas viisteist aastat oma elust, mina aga viskan tuulde kaks miljonit? Kas saab see siis inimestele tõestada, et surmanuhtlus on halvem või parem kui eluaegne vangistus? Mitte põrmugi. Lollus ja mõttetus. Minu poolt oli see täissöönud inimese veider tuju, juristi poolt aga lihtsalt rahaahnus…»
Edasi tuletas ta meelde, mis oli toimunud pärast kirjeldatud õhtut. Otsustati, et jurist veedab oma vangipõlve range järelevalve all ühes pankuri aeda ehitatud hoovimajas. Lepiti kokku, et tal pole viieteistkümne aasta jooksul õigust üle hoovimaja läve astuda, elavaid inimesi näha, inimhääli kuulda ja kirju ning ajalehti saada. Tal oli lubatud omada muusikariista, raamatuid lugeda, kirju kirjutada, veini juua ja suitsetada. Välismaailmaga võis ta kokkuleppe kohaselt suhelda ainult sõnatult, eriti selle jaoks tehtud väikese akna kaudu. Kõike vajalikku – raamatuid, noote, veini ja muud, võis ta saada sedeli järgi ükskõik