Ebameeldivus
Anton TЕЎehhov
Anton TЕЎehhovi 1888. aastal ilmunud novell.
EBAMEELDIVUS
Semstvoarst Grigori Ivanovitš Ovtšinnikov, umbes kolmekümne viie aastane haiglaselt kõhn ning närviline mees, kes oli oma seltsimeestele tuntud kui väikeste tööde autor arstiteadusliku statistika alalt ja kui palavalt kiindunu niinimetatud «igapäevase elu küsimustesse», sooritas ühel hommikul ringkäiku oma haigla palatites. Talle järgnes nagu tavaliselt ta velsker Mihhail Zahharovitš, rasvase näo ning siledate võidunud juustega elatanud mees, kõrvarõngas kõrvas.
Vaevalt oli arst ringkäiku alustanud, kui talle hakkas väga kahtlasena tunduma üks tühine asjaolu, ja nimelt: velskri vest kiskus voltidesse ja ronis kangekaelselt üles, sellest hoolimata et velsker teda ühtelugu alla sikutas ja kohendas. Särk oli velskril kortsunud ja kiskus samuti turri. Pikal mustal saterkuuel, pükstel ja koguni kaelasidemel valendas siin-seal ebemeid…
Ilmselt oli velsker öö otsa riietes maganud, ja otsustades ilme järgi, millega ta nüüd vesti sirgu tõmbas ja kaelasidet kohendas, ängistasid riided teda.
Arst silmitses teda teraselt ja taipas, milles on lugu. Velsker ei taarunud, küsimustele vastas ladusalt, ent morn-nürimeelne nägu, tuhmid silmad, kaela ja käsi läbiv värin, riietuse korratus, peamiselt aga – jõupingutused enese kallal ja soov maskeerida oma seisukorda, tunnistasid, et ta oli alles nüüdsama voodist tõusnud, polnud end välja maganud ja oli purjus, rängalt purjus, eilsest saadik Tal oli piinav «kassiahastus», ta kannatas ja polnud ilmselt põrmugi rahul iseendaga.
Arst, kes ei sallinud velskrit, kuna tal olid selleks oma põhjused, tundis kanget tahtmist öelda talle: «Ma näen, te olete purjus!» Talle muutusid järsku vastikuks vest, pikahõlmaline saterkuub, kõrvarõngas lihavas kõrvas, kuid ta suutis oma tigedust tagasi hoida ja küsis leebelt ning viisakalt nagu alati:
В«Gerassimile on piima antud?В»
«On antud…» vastas Mihhail Zahharõtš samuti leebelt.
Gerassimi-nimelise haigega vesteldes heitis arst pilgu lehele, kuhu märgiti temperatuuri, ja tundes uut vihahoogu tõusvat, hoidis hinge kinni, et mitte rääkida, kuid ei pidanud vastu ja küsis järsult ning hingeldades:
«Miks temperatuur ei ole üles märgitud?»
«On märgitud!» lausus Mihhail Zahharõtš leebelt. kuid vaadates lehte ja veendudes, et temperatuur on tõepoolest märkimata, kehitas ta hämmeldunult õlgu ja pomises: «Ei tea, seda vist Nadežda Ossipovna…»
«Ka eileõhtune on märkimata!» jätkas arst. «Ainult purjutate, pagan teid võtaks! Ka praegu olete te purjus nagu kingsepp! Kus on Nadežda Ossipovna?»
Ämmaemand Nadežda Ossipovnat polnud palatites, ehkki ta pidi igal hommikul sidumiste juures viibima. Arst vaatas enda ümber ja talle näis, et palat on koristamata, et kõik on lohakil, midagi pole tehtud, mis tarvis, ja et kõik kisub samuti turri, kägarasse ning on ebemetega kaetud nagu velskri vastik vest, ja tal tekkis tahtmine rebida endal valge põll eest, käratada mõned kõvad sõnad, jätta kõik sinnapaika, sülitada ja minema minna. Kuid ta tegi jõupingutuse ja jätkas ringkäiku.
Gerassimi järel tuli kirurgiline haige sidekoe põletikuga kogu paremas käes. Sellele oli tarvis uus side teha. Arst istus tema ette taburetile ja asus käe kallale.
«Küllap nad eile pidutsesid nimepäeval…» mõtles ta, pikkamisi sidet eemaldades. «Oodake, küll ma teile näitan nimepäeva! Muide, mis saan ma teha? Mitte midagi.»
Ta leidis paistetanud, purpursel käel kobamisi mädapesa ja ütles:
В«Skalpell!В»
Mihhail Zahharõtš, kes püüdis näidata, et ta kindlalt jalul püsib ja kõlbab tööd tegema, sööstis paigalt ja ulatas kiiresti skalpelli.
В«Mitte see! Andke uutest,В» Гјtles arst.
Velsker sibas tooli juurde, millel seisis kast sidumismaterjalidega, ja asus rutates selles tuhnima. Ta sosistas kaua aega millestki pГµetajatega, nihutas kasti toolil, krabistas, pillas paar korda midagi maha, arst aga istus ja ootas ning tundis sosina ja krabina tГµttu kanget erutus