Vana maailma mГµisnikud

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus "Vana maailma mГµisnikud".

VANA MAAILMA MГ•ISNIKUD

Ma armastan väga nende kaugete külade üksildaste omanike tagasihoidlikku elu, keda Väike-Venemaal nimetatakse harilikult „vana maailma” inimesteks, kes nagu vanad maalilised majakesed on kenad oma lihtsuse poolest ja selle poolest, et nad on täielikuks vastandiks uutele siledatele ehitistele, mille seinu pole veel uhtunud vesi, mille katus pole veel kattunud rohelise samblaga ja mille uksepiidad pole veel kaotanud krohvi ega paljastanud oma punaseid telliskive. Ma armastan mõnikord laskuda hetkeks selle tavatult üksildase elu sfääri, kus ükski soov ei lenda üle pistandaia, mis ümbritseb väikest õue, ega üle aia tara, mis on täidetud õuna- ja ploomipuudega, ega kaugemale külataredest, mis on kaldunud küljeli ja mida varjutavad pajud, leedri- ja pirnipuud. Nende tagasihoidlike omanike elu on nii vaikne, nii vaikne, et unustad enda hetkeks ja mõtled, et kõiki noid kirgi, soove ja kurja vaimu rahutuid sünnitusi, mis pahandavad maailma, ei ole üldse olemaski ja et sa oled neid näinud ainult hiilgavas, säravas unenäos. Ma näen siit madalat majakest väikestele luitunud puupostidele toetuva galeriiga, mis käib ümber maja, et müristamise või rahe ajal oleks võimalik aknaluuke sulgeda, ilma et oleks tarvis vihma käes märjaks saada. Maja taga on lõhnavaid toomingaid, ridade viisi madalaid viljapuid, mis upuvad kirsside verevusse ja tinase läikega kaetud ploomide korundimerre; kahar vaher, mille varju on laotatud vaip puhkamiseks; maja ees avar õu madala rohelise muruga, sissetallatud teerajaga aidast kööki ja köögi juurest härraste eluruumidesse; pika kaelaga hani, kes joob vett, koos noorte poegadega, kes on õrnad nagu udusuled; pistandaed, millel ripuvad kuivatatud pirnide ja õunte kimbud ja tuulduma viidud vaibad; melonitekoorem, mis seisab aida juures; lahtirakendatud härg, kes laisalt lamab seal läheduses, – sel kõigel on minu jaoks seletamatu võlu, võib-olla sellepärast, et ma seda kõike enam ei näe ja et meile on armas kõik, millest peame lahus olema. Kuidas see ei olekski, kuid juba siis, kui mu kaless lähenes sõidul selle maja läve ette, muutus mu hinges kõik imeliselt meeldivaks ja rahulikuks; hobused sõitsid rõõmsalt treppi; kutsar ronis imerahulikult pukist maha ja toppis piibu täis, nagu oleks ta jõudnud oma koju; isegi haukumine, mille lasksid lahti flegmaatilised murid ja krantsid, meeldis mu kõrvadele. Kuid kõige enam meeldisid mulle nende tagasihoidlike nurgakeste omanikud ise – taadikesed ja eidekesed, kes hoolitsevalt tulid välja külalistele vastu. Nende näod meenuvad mulle nüüdki, keset kära ja tunglemist moodsate frakkide seas, ja siis langeb mu peale järsku mingi pooluni ja kangastub möödunu. Nende nägudel säras alati säärane headus, säärane lahkus ja puhtsüdamlikkus, et tahtmatult loobud kas või lühikesekski ajaks kõigist nõudlikest unistusist ja kõigi oma tundmustega siirdud märkamatult ühetasasesse bukoolilisse ellu.

Kuni seniajani ma ei saa unustada kahte möödunud sajandi vanainimest, keda paraku enam ei ole, kuid mu süda on ka praegu täis haledust, ja mu tundmused tõmbuvad kummaliselt kokku, kui kujutlen, et sõidan kord jälle nende endisse, nüüd tühjaks jäänud elukohta, ja näen hunnikut lagunenud taresid, kinnikasvanud tiiki ja umbseks jäänud kraavi seal, kus seisis madal majake – ja muud mitte midagi. Kurb! mul on juba ette kurb! Kuid pöördugem jutu juurde.

Afanassi Ivanovitš Tovstogub ja ta naine Pulheria Ivanovna Tovstogubihha – nagu väljendusid ümbruskonna külamehed – olid need vanakesed, kellest ma hakkasin jutustama. Kui ma oleksin maalija ja tahaksin lõuendil kujutada Philemoni ja Baukist, ma iialgi ei valiks teist modelli kui neid. Afanassi Ivanovitš oli kuuekümne-aastane, Pulheria Ivanovna viiekümne viie. Afanassi Ivanovitš oli pikka kasvu, kandis alati komlotiga kaetud lambanahka pihtkasukat, istus küürus ja peaaegu alati naeratas, ükskõik kas ta j