SorotЕЎintsГµ laat

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus "SorotЕЎintsГµ laat".

I

Mul on igav kambris olla.

Vii mind ära kodunt välja,

sinna, kus on naeru, nalja,

tüdrukud kus tantsu löövad,

uljad poisid keerutavad.

В В В В Vanaaegsest legendist.

Kui hurmav, kui tore on suvine päev Väike-Venemaal! Kui rammestav-palavad on need tunnid, mil keskpäev särab vaikselt ja kuumalt ja ihara kuplina maa kohale kummardunud helesinine mõõtmatu ookean paistab olevat üleni hurma uppunud, hoides ja hellitades maad-kaunitari oma õhulises embuses! Pole ainustki pilve taevas. Pole mingit kõnet väljadel. Kõik oleks nagu surnud; ainult ülal, kõrgel taevasügavuses väriseb lõoke ja hõbedased laulud lendavad õhulisi astmeid mööda alla armunud maale ja harva sekka kajab stepis kajaka kisa või vuti hele hääl. Laisalt ja mõteteta, nagu sihitult jalutades seisavad pilvini ulatuvad tammed ja päikesekiirte pimestavad löögid süütavad lehtede maalilisi masse, visates teistele ööna tumedat varju, millele ainult tugeva tuule puhul pritsib kulda. Eeterlike putukate smaragde, topaase, korunde puistatakse kirevate aedade kohale, mida varjutavad sihvakad päevalilled. Hallid heinasaod ja kuldsed viljavihud on väljal laagris ja rändavad mööda tema mõõtmatuid avarusi. Viljaraskuse all lookapaindunud mureli-, ploomi-, õuna- ja pirnipuude laiad oksad; taevas ja tema puhas peegel – jõgi rohelises, kõrgeletõusvas raamis… kuis küll täis iha ja hurma on väike-vene suvi!

Säärases toreduses säras kuum augustikuu päev aastal üks tuhat kaheksasada… kaheksasada… Jah, aastat kolmkümmend saab sinna tagasi, mil maantee, nii umbes kümne versta kaugusel Sorotšintšõ alevikust, kihas inimestest, kes kõigist lähemaist ja kaugemaist taludest ruttasid laadale. Juba hommikust saadik venisid lõpmatu jadana tšumakid soola ja kalaga. Aeglaselt liikusid koormad heintesse mähitud pottidega, mis näisid tundvat igavust oma vangipõlve ja pimeduse pärast; paiguti ainult mõni eredaks maalitud kauss või makitra paistis uhkeldades vankrile torni aetud vitstest punutud koormast ja tõmbas toreduseaustajate heldinud vaadet endale. Paljud möödaminejad silmitsesid kadedusega pikakasvulist potisseppa, kõigi nende aarete omanikku, kes astus aeglasel sammul oma kauba järel, neid oma savist edvistajaid hoolikalt neile nii vastumeelse heina sisse mütsutades.

Üksikuina, teistest eemal, vedasid väsinud härjad üht koormat kottidehunniku, kanepi, lõuendi ja mitmesuguse muu koduse kraamiga, mille järel loivas peremees puhtas lõuendist särgis ja määrdinud lõuendist pükstes. Laisa käega pühkis ta ojana voolavat higi oma tõmmult näolt ja isegi tilkuvailt pikkadelt vurrudelt, mis olid puuderdatud selle halastamatu juuksuri poolt, kes kutsumatult külastab nii kaunitari kui hirmutist ja juba mitu tuhat aastat vägivaldselt puuderdab kogu inimsugu. Kõrvuti temaga kõndis koorma külge köidetud mära, kelle vagune välimus reetis ta kõrget vanust. Paljud vastutulijad, eriti noored poisid haarasid mütsi, kui möödusid meie talupojast. Siiski, mitte hallid vurrud ega tähtis kõnnak ei sundinud neid seda tegema; oli vaja silmad ainult veidi kõrgemale tõsta, et näha säärase aupaklikkuse põhjust: koormal istus tema kena tütar, ümmarguse näo ja mustade kulmudega, mis ühtlaste kaartena kerkisid kirgaste pruunide silmade kohale, muretult naeratavate roosade huultega ja pähe seotud punaste ja siniste paeltega, mis koos pikkade palmikute ja põllulillede kimbuga ehtisid uhke kroonina ta võluvat peakest. Paistis, et kõik huvitas teda; kõik oli talle imeline, uus… ja kenad silmad jooksid vahetpidamata ühelt esemelt teisele. Kuis mitte ollagi hajuvil! Esimest korda laadal!.. Kaheksateistkümne-aastane tüdruk esimest korda laadal!.. Kuid ükski möödakõndija ja möödasõitja ei teadnud, kui palju vaeva oli tal maksnud saada isa nõusse teda kaasa võtma, kes ise oleks küll kõigest hingest valmis olnud seda tegema, kui poleks olnud kurja võõrasema, kes oli õppinud niisama osavasti