Hobusevargad
Aleksandr Kuprin
Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.
Aleksandr Kuprin
Hobusevargad
HOBUSEVARGAD
I
Ühel juulikuu õhtul pikutasid väikese Polesje jõe Zulnja kaldal tihedas pajuvõsastikus kaks inimest: kerjus Onissim Kozjol Kazimirka külast ja tema lapselaps Vassil, umbes kolmeteistkümne-aastane poisijõmpsikas. Vanamees tukkus, katnud näo narmendava lambanahkse mütsiga, et kärbsed ligi ei pääseks, Vassil aga, toetanud lõua peopesale, vahtis silmi pilutades hajameelselt jõele, soojust õhkuvasse pilvitusse taevasse ja kauge, loojangu palangus teravalt mustendava männiku poole.
Vaikne, soona liikumatu jõgi oli üleni mattunud valgete vesirooside tihkesse, kalki rohelusse, kust vaatasid rauge pilguga välja kaunid, valged, puutumatult puhtad õiekroonid. Üksnes jõe teisele poole, kalda lähedusse, oli jäänud puhas. sile vesiroosilehtedest vaba veeriba, ning selles nägi poisike kaldaäärse tarna, musta, sakilise metsa ja selle taga paistva loojangukuma erakordselt selget vastupeegeldust. Ning siinpoolsel kaldal, otse jõe ääres, seisid võrdsel kaugusel üksteisest vanad, õõnsad hõbepajud. Nende lühikesed, sirged oksad hargnesid ülespoole, nemad ise aga – madalad, jändrikud, jämedad – meenutasid jässakaid. oma kõhetuid käsivarsi taeva poole sirutavaid rauku.
Peenikese, nukra häälega viristasid vastastikku nepid. Vahetevahel sulpsatas vees raskesti mõni suur kala. Kihulaste parv väreles läbipaistva, peenikese sambana vee kohal.
Kozjol tõstis äkki pea mättalt üles ja jäi Vassili otsa vahtima jahmunud, totra pilguga.
«Mis sa ütlesid?» küsis ta unesegase, kähiseva häälega.
Poiss ei vastanud midagi. Ta ei pööranud isegi nägu vanamehe poole, vaid ainult langetas ja tõstis jälle aeglaselt oma pikad ripsmed, kusjuures tema näol püsis endiselt jonnakas, igavust tundev ilme.
«Varsti tulevad,» jätkas vanamees nagu endamisi. Vaja õige vahepeal üks piip teha.»
Ta veeretas end laisalt üle külje ja istus türklase moodi kükakile. Peale vasaku käe pöidla olid tal kõik mõlema käe sõrmed maha raiutud, kuid selle ainsa pöidlaga toppis ta piibu kiiresti ja osavalt tubakat täis, surudes seda parema käe köndiga vastu põlve, võttis mütsist tuletikud ja läitis piibu. Magusavõitu, algul reseeda lõhna meenutav mahorkasuits ujus siniste joomedena õhus.
«Oled sa siis Buzõgat oma silmaga näinud?» küsis Vassil nagu vastu tahtmist, pööramata silmi jõetaguselt kauguselt.
Kozjol vГµttis piibu suust, kummardus kГµrvale ja sГјlitas valjusti.
«Kuidas siis? Teadagi oma silmaga… Oi, on pöörane inimene. Samasugune nagu mina muiste – mehepäevil. Mürgeldab küla peal, möllab kõva auru all… nagu tormine öö!.. Palkas juutidest moosekandid, need kiunutavad tema ees käies oma pille, tema aga teeb näo, nagu poleks midagi iseäralikku. Paremas käes on tal taskurätik, säärikute otsas uued kalossid, vestil hõbedane uurikett. Tuli Gripa Kovaljova salakõrtsi: «Hei, lirva, viina!» Viskas hõberubla klaasi, tühjendas selle ühe sõõmuga, raha aga viskas moosekantidele. Külamehed käivad tal kogu aeg kannul… Põrnitsevad tema poole nagu koerad hundi peale, kuid kätega kallale minna ei julge! Ei saa talle midagi teha, lõristavad ainult vihaselt hambaid.»
В«Oi?В» hГјГјdis poiss vaimustatud usaldamatusega.
«Tõsijutt… Aga mis tema sellest hoolib? Oh-oh-oo!.. Tema vilistab neile. Ma pole sinu hobuseid varastanud? Järelikult ära aja mulle oma käppi külge. Iseasi, kui ma oleksin varastanud sinu hobuse ja sina oleksid mind kinni püüdnud – noh, siis oled sa minust üle, sul on täielik õigus mind peksta. Aga muidu – ei, korista oma käed!.. Ei lähe läbi!»
Poiss vaatas vaikides jГµele. Sealt hakkas juba kostma, algul harva, otsekui laisalt, vali konnade krooksumine. Г•htune udu vinetas pilliroos ja tuprus tГјllkerge auruna vee kohal. Taevas tГµmbus mustaks, siis roheliseks, ning taevavГµlvil hakkas selgemini silma paistma seni Г¤hmaselt kumanud noorkuu sirp.
«Kozjol, kas see on ikka tõsi, mida räägitak