Must välk

Aleksandr Kuprin

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Aleksandr Kuprin

Must välk

MUST VГ„LK

Nüüd ei suuda ma enam meenutadagi, mis põhjus või mis saatusetuju viis mu terveks talveks sellesse väikesesse kaugel põhjas asuvasse vene linnakesse, mille kohta geograafia õpikud ütlevad lühidalt: «maakonnalinn see ja see» ega too tema kohta mingeid lähemaid andmeid. Alles päris hiljuti juhiti selle linna lähedalt läbi Peterburi-Arhangelski raudtee, kuid see sündmus ei kajastunud põrmugi linna elus. Raudteejaamast pääseb linna ainult südatalvel, kui läbipääsmatud sood on kinni külmanud, ja ka siis tuleb sõita üheksakümmend versta mööda auklikke teid ja tuisu käes, kuulates tihti huntide metsikut ulgumist ja nägemata tundide viisi vähimatki jälge inimasulast. Aga peaasi, linnast ei olnud pealinna mingeid kaupu vedada ja kellelgi ei olnud põhjust sinna sõita.

Nii elabki linnake unises vaikuses, rahulikus teadmatuses, ilma sisse- ja väljaveota, ilma toorainete tootmise ja töötlemise tööstuseta, ilma kuulsate kaaskodanike mälestussammasteta; elab oma kuueteistkümne kirikuga viie tuhande elaniku kohta, laudkõnniteedega, tänavatega, kus on alati sigu, lehmi ja kanu, ning vältimatu tolmuse puiesteega piki looklevat madalaveelist kaladeta Voroža jõeniret; elab talvel lumehangedesse ja suvel porri uppudes, ümbritsetuna jändrike ja madalate puudega soisest metsast.

Ei ole siin midagi mõistusele ega südamele: ei gümnaasiumi, ei raamatukogu, ei teatrit, ei elavaid pilte, ei kontserte ega loenguid udupiltidega. Ka kõige viletsamad rändtsirkused ja võinädala komödiandid hoiduvad sellest linnast eemale, ning isegi vähenõudlik nukuteater käis siin viimast korda kuus aastat tagasi, mida linnaelanikud veel tänapäevani suure heldimusega meelde tuletavad.

Kord nädalas, laupäeviti, on linnas turg. Sel päeval tuleb ümbruskonna mahajäänud külakolkaist kümme, viisteist talumeest kartulite, heinte ja puudega, kuid näib, et ka nemad ei müü ega osta midagi, vaid töllerdavad päev otsa kroonu viinapoe ees, vehkides kätega ja lüües oma kollastes nahklabakates pihkudega endale vastu õlgu. Kuid öösel, kui nad purjus päi kodu poole sõidavad, külmab mõnigi neist teel, mis toob linnaarstile ilusat lisatulu.

Kohalikud linnaelanikud on jumalakartlikud, sünged ja umbusklikud inimesed. Millega nad tegelevad või millest elavad, on täiesti arusaamatu. Suvel kohmitseb veel üks ja teine jõe ääres, parvetades pärivoolu palke, kuid nende talvine elu on päris salapärane. Nad tõusevad hilja, pärast päikesetõusu, ja vahivad kogu päeva läbi akende tänavale; vastu klaasi lössi litsutud ninad ja laiali vajutatud huuled paistavad valgete laikudena. Nad lõunatavad õigeusuliste kombe kohaselt keskpäeval ja magavad pärast lõunat. Aga õhtul kella seitsme paiku on juba kõik väravad raskete raudriividega suletud ja iga peremees vabastab oma käega ketist vana ja kurja, karvase halli koonuga, haukumisest kähiseva isase koera. Ja nad norskavad hommikuni palavatel määrdunud udusulekottidel, keset patjade mäge, värviliste lampaadide rahulikus paistes. Ning unes karjuvad nad hirmsatest luupainajatest piinatuna ja ärgates sügavad end tükk aega ja matsutavad suud, lugedes erilist palvet kodukäijate vastu.

Iseenda kohta räägivad elanikud, et majad nende linnas on kivist, aga südamed rauast. Ent põlised elanikud, haritlaste hulgast, kinnitavad uhkeldades, et just nende linna kohta oli Nikolai Vassiljevitš Gogol kirjutanud oma «Revidendi». «Prohhor Sergeitši kadunud isa oli isiklikult näinud Nikolai Vassiljevitši, kui see sõitis läbi linna.» Kõik nimetavad ja tunnevad siin inimesi ainult ees- ja isanime järgi. Kui ütled voorimehele: «Tšurbanovi juurde (kohalik Mur Merilise), saad kümme kopikat,» jääb ta sulle ammuli sui otsa vahtima ja küsib siis nagu ärgates: «Kuhu?» – «Tšurbanovi kauplusse, kümme kopikat!» – «Ah soo! Porfir Alekseitši juurde. Palun väga, kaupmeheisand, istuge peale!»

Siin on linna kaubahoov, p