Kehade mets

Jim Ashilevi

Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest. See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni. NB! E-raamatul on mahukad peatükid ja nende avamine võib seetõttu tavapärasest rohkem aega võtta.

I canбѕЅt believe lifeбѕЅs so complexwhen I just wanna sit here and watch you undress.

    PJ Harvey „This Is Love“

I

TГјdrukud. Laura, Karolin, Doris, Stella, Renate, Piia. Kas saaksingi teile Г¶elda midagi, mida te juba ei tea?

See oli läinud aastasaja neljanda veerandi lõpul, kui ma ilmale tulin ja ma ei pea sellest teile rääkima, sest te teate täpselt, kuidas see asi käib. Kuidas sündimine käib. Kuidas lapsepõlv käib. Kuidas üles kasvamine käib. Te olete seda omal nahal kogenud. Te teate seda lugu ammu ja te teadsite mind juba enne, kui ma suu lahti tegin.

Ma õppisin teie järgi rääkima. Algul liigutuste ja nägudega, hiljem sõnade ja kirjaga. Numbritega. Ma tulin siia, et olla teie nägu. Et ühel päeval ütleksite: vaat see on hea inimene. Sellest kasvas hea ja väärikas inimene. Tahan olla hea inimene. See on kõik, mida ma tahan. Teie ju teate, kuidas heaks inimeseks kasvamine käib.

Lapsena ma ei olnud hea. Niipea, kui jalad juba kandsid ja käed allusid tahtele, hakkasin piire ületama. Kõigepealt ronisin hällist välja, seejärel akendest ja ustest. Ema tavatses mind panna akna alla magama, kui me kahekesi kodus olime. Ta tegi akna lahti, õõtsutas ja kussutas mu värske õhu käes magama ning läks pesu pesema. Seda lugu on mulle terve elu jutustatud, see tundub nagu päris mälestus. Nagu oleksingi seal olnud. Oma korvis avatud akna all. Taevas lendasid kajakad, kes olid suuremad kui mina. Tiirutasid majade kohal nagu valged lohed. Me kõik teame, mida teha, kui akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga!

Mõeldud, tehtud. Kui ema vannitoas pesumasina ukse kinni lõi ja elutuppa vaatas, nägi ta oma last suure lahtise akna peal. All oli viis korrust tühjust. Ülespoole jäi lohedest kubisev taevas. Ja nii ma siis hüppasin. Sirutasin käed välja nii pikalt kui sain, et krahmata kinni lähima kajaka tiivast, aga see jäi mu pingutusele vaatamata liiga kaugele. Ma kukkusin alla. Aga maja ette asfaldile prantsatamise asemel maandusin ema süles. Ta surus mind kõvasti enda vastu ja värises. Ta oli mind viimasel hetkel akna pealt ära võtnud. Ju siis kartis, et lohed oleksid mu nahka pistnud. Igal juhul lahtise akna alla mind enam ei jäetud, vähemalt mitte ilma püsivalveta ja miskipärast hoidsid ka lohed edaspidi eemale. Ju siis ehmatasid ema näoilme peale ära.

Ema ja isa pidid mind palju hoidma ja kaitsema, et ma ära ei sureks. Iga päev oli täis teravaid laua- ja kapinurkasid. Iga vaas võis pähe kukkuda, iga pistik võis teha minust röstlapse. Iga juhe võis mind puua ja kägistada. Minust võis kausitäies vees saada merehädaline. Sahtlid olid iga päev valmis mult näppe küljest hammustama. Köök oli surmakamber täis säriseva õliga panne, podisevaid katlaid täis keevat vett ja giljotiine lõikelaual. Köögis varitsesid kahvlid, mis tahtsid mul silmi peast torgata, ja teravad noad, mis olid justkui loodud selleks, et ma neid jala peale pillaksin.

See polnud üldse hirmus. Ärge saage valesti aru. Minu ja ohtude vahel seisid vanemate kaitsvad käed. Ma nägin ohtu läbi nende pikkade sõrmede.

Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ema mind pesumasina trumlist leidis. Minu jaoks oli see allveelaev. Maailmas pole piisavalt sõrmi, et üles lugeda need korrad, kui isa mind ahjust leidis, kus ma sauna mängides lillekimbuga vihtlesin. Kui palju seikluseid võib mahtuda ühte väikesesse korterisse, kahte-kolme tuppa!

Ja kui palju seikluseid mahub Гµue! N