Nevski prospekt

Nikolai Gogol

Nikolai Gogoli jutustus Nevski prospekt

NEVSKI PROSPEKT

Pole midagi kaunimat Nevski prospektist, vähemalt Peterburis mitte: Peterburile on Nevski kõik. Mis puudukski tal, sel meie pealinna aul ja uhkusel? Ma tean, et ükski Peterburi kahvatu ja ametlik elanik ei vahetaks Nevski prospekti ka kõigi maailma hüvede vastu. Mitte ainult see, kes on kahekümneviie-aastane, kel on toredad vurrud ja imeväärselt õmmeldud saterkuub, vaid ka see, kel on lõua otsas valgeid karvu ja pea on sile nagu hõbedane taldrik, ka see on Nevski prospektist vaimustuses. Ja daamid! Oo, daamidele meeldib Nevski prospekt veel enam. Ja kellele ta õige ei meeldiks? Vaevalt saad astuda Nevski prospektile, kui juba tunned aina lõbustuste hõngu. Kui sul olekski ajada mõni tarvilik, möödapääsematu asi, astunud Nevskile, sa kindlasti unustad igasugused asjad. See on ainuke koht, kus inimesed näitavad endid ilma vajaduseta, koht, kuhu neid pole kihutanud häda ja merkantiilne huvi, mis hõlmab kogu Peterburi. Paistab, et inimene, keda kohtad Nevski prospektil, on vähem egoistlik kui Morskajal, Gorohhovajal, Liteinajal, Meštšanskajal või teistel tänavatel, kus ahnus, omakasupüüd ja häda väljenduvad nii jalakäijais kui tõldades ning troskades kihutajais. Nevski prospekt on Peterburi üldine kommunikatsioonikeskus. Siin Peterburi või Viiburi linnaosa elanik, kes pole aastaid külastanud oma sõpra Liivade peal või Moskva väravate juures, võib olla kindel, et kohtab teda tingimata. Ükski aadresskalender ega teadetekontor ei anna nii kindlat informatsiooni kui Nevski prospekt. Kõikvõimas Nevski prospekt! Ainus meelelahutus lõbustuste poolest vaeses Peterburis! Kui puhtaks pühitud on ta trotuaarid ja, jumaluke, kui paljud jalad on jätnud sinna oma jäljed! Väljateeninud soldati kohmakas porine saabas, mille raskuse all paistab purunevat isegi graniit, miniatuurne, õhkkerge kingake noore daami jalas, kes oma pead pöörab säravate poeakende nagu päevalill päikese poole, lootustest täidetud lipniku tärisev mõõk, mis jätab sinna terava kriimustuse – kõik valab sinna välja oma tugevuse või nõrkuse võimu. Kui kiire fantasmagooria toimub seal üheainsa päeva jooksul! Kui palju muudatusi talub ta üheainsa ööpäevaga! Algame kõige varasema hommikuga, millal kogu Peterburi lõhnab kuumadest, äsjaküpsetatud leibadest ja on täidetud räbaldunud kleitides ja saloppides vanaeitedega, kes panevad toime oma rünnakuid kirikuile ja kaastundlikele vastutulijaile. Sel ajal on Nevski prospekt tühi; tüsedad äriomanikud ja nende komiid alles magavad oma hollandi särkides, või seebitavad oma suursuguseid põski ja joovad kohvi; kerjused kogunevad kondiitriäride uste taha, kus unine teener, kes eile kärbsena lendas šokolaadiga ringi, ronib, luud käes, ilma kaelasidemeta välja ja pillub neile kuivanud pirukaid ja toidujäätmeid. Tänavail venib tarvilik rahvas; mõnikord lähevad Nevskilt läbi vene külamehed, kes ruttavad tööle, jalas üleni lubjaga pritsitud saapad, mida ei suudaks puhtaks pesta isegi oma puhtuse poolest tuntud Katariina kanal. Sel ajal tavaliselt pole daamidel seal sünnis käia, sest vene rahvas armastab tarvitada sääraseid teravaid väljendeid, mida nemad ei kuule arvatavasti isegi teatris. Mõnikord loivab mööda unine ametnik, portfell kaenlas, kui tema tee departemangu juhtub minema üle Nevski prospekti. Võib kindlasti öelda, et sel ajal, see on kuni kella 12 ei ole Nevski prospekt kellelegi eesmärgiks, vaid on ainult abinõuks; ta täitub järk-järgult isikutega, kel on omad tööd, omad hooled, omad mured, kuid kes hoopiski ei mõtle temast. Vene külamees kõneleb kümnesest või seitsmest vaskkrossist, taadid ja eided vehklevad kätega või kõnelevad iseenestega, mõnikord küllalt mõjuvate žestidega, kuid keegi neid ei kuula ega naera nende üle, välja arvatud vahest poisikesed puuvillriidest kitleis, kes jooksevad nagu välk mööda Nevski prospekti, tühjad toobid või äsja valmissaanud saapad käes. Sel ajal, ükskõik mis teil ka