Duell
Anton TЕЎehhov
Anton TЕЎehhovi 1891. aastal ilmunud jutustus.
Anton TЕЎehhov
Duell
DUELL
I
Kell oli kaheksa hommikul – aeg, millal ohvitserid, riigiametnikud ja sissesõitnud pärast palavat, lämmatavat ööd harilikult meres suplesid ja hiljem läksid paviljoni kohvi või teed jooma. Ivan Andreitš Lajevski, kõhn, blond, umbes kahekümne kaheksa aastane noormees, rahandusministeeriumi müts peas ja tuhvlid jalas, tuli suplema ja leidis rannas eest palju tuttavaid ning nende keskel oma sõbra, sõjaväearsti Samoilenko.
See Samoilenko, suure pügatud peaga, ilma kaelata, punase näo, suure nina, karvaste mustade kulmude ja halli põskhabemega paks, pundunud ja lisaks veel armeeohvitseridele omase käheda bassihäälega mees, jättis igale äsja sissesõitnud inimesele ebameeldiva jõhkardi ja kärkija mulje, kuid vaevalt oli esimesest tutvusest möödunud kaks-kolm päeva, kui ta nägu hakkas tunduma haruldaselt heasüdamlikuna, armsana ja isegi ilusana. Hoolimata oma kohmakusest ja jämedavõitu toonist, oli ta vaikse loomusega, äärmiselt lahke, abivalmis ja heasüdamlik inimene. Kõigi linnaelanikega oli ta sinasõber, kõigile laenas raha, kõiki arstis, oli kosjasobitajaks, lepitajaks, korraldas väljasõite rohelisse, kus ta küpsetas šašlõkki ja keetis väga maitsvat meriärnileent; alati oli tal kellegi eest hoolitseda ja paluda ning alati tundis ta millegi üle rõõmu. Üldise arvamuse järgi polnud ta hingel ühtki pattu ja talle omistati ainult kaht nõrkust: esiteks – ta häbenes oma head südant ja püüdis varjata seda kurja pilgu ja teeseldud jämeduse taha, ning teiseks, talle meeldis, et velskrid ja soldatid hüüaksid teda teie ekstsellentsiks, kuigi ta ise oli ainult riiginõunik.
«Aleksandr Davidõtš, vasta mulle ühele küsimusele,» alustas Lajevski, kui nad mõlemad, tema ja Samoilenko, olid kaelast saadik vees. «Oletame, et sa armud ühesse naisesse ja lood temaga vahekorra; oletame, et sa elad temaga üle kahe aasta ja hiljem, nagu seda juhtub, su armastus lõpeb otsa ja sa hakkad tundma, et see naine on sulle võõras. Kuidas sa niisugusel juhul toimiksid?»
«Väga lihtsalt. Head teed sulle minna, kallike, – ja ongi jutul lõpp.»
«Öelda on kerge! Aga kui tal pole kuhugi minna? Kui ta on üksik, kui tal pole sugulasi ega krossigi raha, ja töötada ka ei oska…»
«Mis seal ikka? Ühekordselt viissada pihku või kakskümmend viis iga kuu – ja aitab. Väga lihtne.»
«Oletame, et sul on nii viissada kui ka kakskümmend viis iga kuu, kuid naine, kellest ma räägin, on intelligentne ja uhke. Kas sa tõesti julgeksid pakkuda talle raha? Ja millisel kujul?»
Samoilenko tahtis midagi vastata, kuid samal ajal kattis neid mõlemaid suur laine, põrkas siis vastu kallast ja veeres kohinal mööda kiviklibu tagasi. Sõbrad tulid kaldale ja hakkasid end riidesse panema.
«Raske on muidugi elada naisega, kui sa teda ei armasta,» ütles Samoilenko saapa seest liiva raputades. «Kuid asja tuleb võtta inimlikult, Vanja. Kui minuga peaks sedasi juhtuma, ei teeks ma väljagi, et mu armastus on läbi, vaid elaksin temaga kuni surmani.»
Ta märkas äkki oma nõrkust, hakkas oma sõnu häbenema ja ütles:
«Aga minu pärast kas naisi maailmas on või ei ole. Käigu nad kus seda ja teist!»
Sõbrad riietusid ja läksid paviljoni. Siin oli Samoilenko oma inimene ja tema jaoks olid olemas isegi spetsiaalsed lauanõud. Igal hommikul toodi talle kandikul tass kohvi, kõrge kandiline klaas vett jääga ja pits konjakit; kõigepealt jõi ta ära konjaki, siis kuuma kohvi, seejärel jääga vee; see oli vist väga maitsev, sest pärast joomist hakkasid ta silmad mahedalt läikima, ta silus mõlema käega oma põskhabet, vaatas merd ja lausus:
В«Imeilus vaade!В»
Pärast pikka ööd, mis Lajevskil oli kulunud kurbadele, kasututele mõtetele, mis häirisid und ja näisid suurendavat öö lämmatavat palavust ja pimedust, tundis ta end väsinuna ja loiuna. Suplusest ja kohvist ei läinud ta enesetunne paremaks.
«Aleksandr Davidõtš, jätkame oma vestlust,» ütles ta. «Ma