Maiöö ehk uppunu
Nikolai Gogol
Nikolai Gogoli jutustus Maiöö ehk uppunu.
Kurat teda teab!
Hakkavad ristiinimesed midagi tegema, piinavad endid, näevad vaeva nagu hagijad jänest taga ajades, ja ei tühjagi.
Aga kui kurat enda asjasse segab, siis keerutab ainult korra sabaga – ja sa ei teagi, kust ta tuli, otsekui oleks taevast kukkunud.
I.В HANNA
Kõlav laul voolas jõena *** küla tänavail. Oli aeg, mil päevastest töödest väsinud poisid ja tüdrukud kogunesid käratsedes kokku puhta õhtu hiilguses välja valama oma rõõmu helidesse, mis on alati kurvameelsusest lahutamatud. Ja igavesti mõtlik õhtu embas unistavalt sinist taevast, tehes kõik määramatuks ja kaugeks. Juba oligi käes videvik; aga laulud ei vaikinud veelgi. Banduura käes, hiilis vaikselt lauljate hulgast minemalipsanud noor kasakas Levko, külavanema poeg. Kasakal on peas rešetilovi müts. Kasakas kõnnib mööda tänavat, tiristab pillikeeli ja tantsiskleb. Nüüd ta jäi tasakesi seisma maja ukse ette, kuhu olid istutatud madalukesed kirsipuud. Kelle maja see on? Kelle uks? Vaikinud veidi, ta hakkas mängima ja laulma:
Päike on madalal, õhtu on lähedal,
tule mu juurde, mu kallike!
„Ei, nähtavasti on raskesti magama jäänud mu selgesilmaline kaunitar,” ütles kasakas, lõpetanud laulu ja lähenenud aknale. „Halju, Halju! kas sa magad, või ei taha sa minu juurde välja tulla? Küllap sa kardad, et meid mõni näeb, või ei taha sa oma valget näokest tuua välja vilu kätte! Ära karda: siin ei ole kedagi. Õhtu on soe. Aga kui mõni tulekski, ma katan su svitkaga, seon su vööga kinni, varjan sind oma kätega – ja meid ei näe keegi. Ja kui hakkakski vilu, ma surun su kõvemini oma südame vastu, soojendan suudlustega, katan su valged jalakesed oma mütsiga. Mu südameke, mu kullake, mu kaelakee! vaata hetkekski välja. Pista aknast välja kas või ainult oma väike valge käekegi… Ei, sa magad, uhke tüdruk!” sõnas ta kõvemini ja säärase häälega, nagu on sel, kes häbeneb oma hetkelist alandamist. „Sulle meeldib minu üle naerda: jumalaga!” Nüüd pöördus ta ära, surus oma mütsi ühele kõrvale ja lahkus uhkelt akna juurest, vaikselt sõrmitsedes banduura keeli. Samal ajal ukse puust käepide hakkas liikuma: uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed; punane korallist kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult lõi põlema ta põsil. „Kui kannatamatu sa oled!” kõneles tüdruk poolsosinal. „Juba vihastaski! Miks sa siis valisid säärase aja: hulk rahvast muudkui longib tänavail… Ma otse värisen…”
„Oo, ära värise, mu punane lodjapuumarjake! Suru end kõvemini mu vastu!” ütles poiss, emmates teda ja lükates selja taha banduurat, mis rippus tal pika rihmaga kaelas, ja istudes koos tüdrukuga maja läve ette. „Sa tead, et mul on raske olla tundi aegagi sind nägemata.”
„Kas sa tead, mis ma mõtlen,” katkestas teda tüdruk mõtlikult, uputades temasse oma silmad. „Miski nagu sosistaks mulle kogu aja kõrva, et edaspidi me enam nii tihti teineteist näha ei saa. Teie inimesed ei ole head: tüdrukud vaatavad kõik nii kadedalt; poisid aga… Ma märkan isegi seda, et mu ema on mõnda aega hakanud rangemalt mu järele valvama. Pean tunnistama, et mul oli võõraste juures lõbusam.” Mingi nukruse vari jooksis viimaste sõnade juures üle ta näo.
,„Ainult kaks kuud kodumaal, ja juba igav! Võib-olla olen mina sind ära tüüdanud?”
„Oh, sina mind tüüdanud!” lausus tüdruk naeratades. „Armastan sind, mustakulmuline kasakas! Armastan sind sellepärast, et sul on sõstrasilmad ja et kui sa nendega vaatad, siis otsekui naeraks mu hing; hingel on nii lõbus ja hea; sellepärast, et lahkelt liigutad oma musti vurrusid; sellepärast, et kõnnid tänaval, laulad ja mängid banduurat ja et sind on