Tuled
Anton TЕЎehhov
Anton TЕЎehhovi 1888. aastal ilmunud novell.
Anton TЕЎehhov
Tuled
TULED
Ukse taga hakkas koer rahutult haukuma. Insener Ananjev, tema abiline üliõpilane von Stenberg ja mina väljusime barakist, et vaadata, kelle peale ta haugub. Olin barakis külaline ja oleksin võinud jätta välja minemata, kuid, tõtt öelda, mu pea käis joodud veinist pisut ringi ja ma tahtsin värsket õhku hingata.
«Pole kedagi…» ütles Ananjev, kui me väljas olime. «Mis sa siis petad, Azorka? Tobu!»
Läheduses polnud näha ühtki hingelist. Tobu Azorka, must õuekoer, lähenes meile aralt ja hakkas saba liputama, soovides nähtavasti oma ilmaaegse haukumise pärast meilt vabandust paluda. Insener kummardus ja silitas ta turja.
«Mis sa, sõge loom, asjata haugud?» ütles ta toonil, mis on omane heasüdamlikele inimestele, kui nad laste ja koertega räägivad. «Kas nägid halba und või? Doktor, soovitan lähemalt tutvuda selle olendiga,» ütles ta minu poole pöördudes, «haruldaselt närviline subjekt! Kujutage ette, ta ei talu üksindust, näeb alati hirmsaid unenägusid ja kannatab luupainajate all, aga kui tema peale käratad, satub ta mingisugusesse hüsteeriahoogu.»
«Jah, peenetundeline peni…» kinnitas üliõpilane.
Azorka sai vististi aru, et jutt on temast; ta tГµstis koonu ja hakkas kaeblikult kiunuma, just nagu oleks ta tahtnud Г¶elda: В«Jah, ma tunnen ajuti talumatut piina, kuid ma palun, vabandage mind!В»
Oli augustikuu öö, tähine, kuid pime. Et ma kunagi varemini polnud viibinud sellises erakordses olukorras, kuhu praegu juhuslikult olin sattunud, tundus mulle see tähine öö olevat sünge, ebasõbralik ja pimedam, kui ta tegelikult oli. Viibisin ehitatava raudtee liinil. Kõrge, pooleldi valmis raudteetamm, liiva-, savi- ja killustikuhunnikud, barakid, augud, siia-sinna vedelema jäetud kärud, lamedad kõrgendid muldonnide peal, kus elasid töölised – kogu see tohuvabohu, mille pimedus värvis ühte värvi, andis ümbrusele kuidagi kummalise, metsiku välimuse ja tekitas kujutluse kaose ajast. Kõik, mis laotus mu ees, oli niivõrd korratu, et näotult üleskaevatud, võõra ilmega maapinnal oli kuidagi imelik näha inimeste siluette ja sihvakaid telegraafiposte; nii ühed kui teised rikkusid pildi ansamblit ja tundusid võõrkehadena. Oli vaikne. Kuuldus ainult, kuidas kuskil väga kõrgel meie peade kohal jorutasid oma igavat laulu telegraafitraadid.
Ronisime üles raudteetammile ja vaatasime sealt ümbrust. Meist umbes viiekümne sülla kaugusel, seal, kus lohud, augud ja hunnikud ööpimedusega tihedalt ühte sulasid, vilkus ähmane tuluke. Selle taga paistis teine tuli, teise taga kolmas, ja edasi, sadakond sammu eemal, särasid kaks punast silma kõrvuti – arvatavasti olid need mõne baraki aknad ja ikka tihedamaks ja tuhmimaks muutudes jätkus pikk rida niisuguseid tulesid mööda liini kuni silmapiirini, keeras seal poolringis vasakule ja kadus kauguses pimedusse. Tuled olid liikumatud. Nendes tuledes, öövaikuses ja kaeblikus telegraafitraatide laulus tundus olevat midagi ühist. Näis, nagu oleks raudteetammi maetud mingi tähtis saladus, mida teadsid ainult tuled, öö ja traadid…
«Issand, kui tore on siit vaadata!» hüüdis Ananjev. «Nii palju avarust ja ilu, et paremat ei kujuta ettegi! Ja missugune tamm! Ei, kallis inimene, see pole tamm, vaid terve Mont Blanc! See maksab miljoneid…»
Tuledest ja miljoneid maksvast raudteetammist vaimustatud, veinist joobnud ja sentimentaalselt meelestatud insener patsutas üliõpilase von Stenbergi õlale ja jätkas naljatoonis:
«Millele te mõtlete, Mihhailo Mihhailõtš? Küllap vist on meeldiv oma kätetööd vaadata? Mullu oli sellessamas kohas paljas stepp, ja polnud siin inimese hõngugi, kuid vaadake, mis on nüüd: elu, tsivilisatsioon! Ja kui hea see kõik on, jumala eest! Meie ehitame siia raudtee, pärast meid aga, ütleme nii saja või kahesaja aasta pärast, ehitavad tublid inimesed siia vabrikuid, koolimaju, haiglaid – ja kõik rattad hakkavad käima! Mis?»
ГњliГµpilane seisis liikumatult, kГ