Naised
Anton TЕЎehhov
Anton TЕЎehhovi 1891. aastal ilmunud novell.
Anton TЕЎehhov
Naised
NAISED
Raibuži külas, just kiriku vastas, seisab kahekordne kivivundamendi ja plekk-katusega maja. Alumisel korral elab peremees ise, Filipp Ivanov Kašin, hüüdnimega Djudja, ühes oma perega, ülemisel korral aga, kus suvel on väga palav ja talvel väga külm, peatuvad läbisõidul olevad ametnikud, kaupmehed ja mõisnikud. Djudja võtab maatükke rendile, peab maantee ääres kõrtsi, kaupleb tökati ja meega, kariloomadega ja naiste pidupäeva-peakatetega, ja tal on juba kogunenud oma kaheksa tuhat, mis seisavad linnas pangas.
Tema vanem poeg Fjodor töötab vabrikus vanemmehhaanikuna, ja nagu külamehed temast räägivad, olevat üpris kõrgele jõudnud, nii et nüüd ei ulata teda mitte käega katsumagi. Fjodori naine Sofja, inetu ning haiglane naisterahvas, elab äiakodus, aina nutab ja igal pühapäeval sõidab haiglasse ennast ravima. Djudja teine poeg, küürakas Aljoška, elab kodus isa juures. Ta pandi hiljaaegu paari Varvaraga, kes võeti vaesest perekonnast; see on noor naine, ilus, terve ja uhkeldada armastav. Kui ametnikud või kaupmehed peatuma jäävad, nõuavad nad alati, et just Varvara neile samovari tooks ja magamisaseme valmis teeks.
Ühel juuniõhtul, kui päike oli loojumas ja õhus tundus heina, värske sõnniku ja sooja piima lõhna, sõitis Djudja õue lihtne vanker, milles istusid kolm inimest: umbes kolmekümneaastane mees puldanist ülikonnas, tema kõrval seitsme-kaheksa-aastane poisike suurte luunööpidega pikas mustas kuues ja kutsarina punase särgiga nooruk.
Nooruk rakendas hobused lahti ja läks neid tänavale kõnnitama, reisija aga pesi end, palvetas kiriku poole, laotas siis teki vankri kõrvale maha ja istus koos poisiga õhtust sööma. Ta sõi ruttamata, väärikalt, ja Djudja, kes oli oma eluaja jooksul paljusid reisijaid näinud, mõistis tema käitumisviisi järgi, et tegemist on asjaliku, tõsise ning oma väärtust tundva mehega.
Djudja istus vestiväel ja ilma mütsita välistrepil ning ootas, millal reisija rääkima hakkab. Ta oli harjunud, et reisijad õhtul magamamineku eel igasuguseid lugusid jutustasid, ja talle meeldis see. Tema eit Afanasjevna ja minia Sofja lüpsid kuuri all lehmi; teine minia, Varvara, istus ülemisel korral avatud akna juures ja sõi päevalilleseemneid.
В«See poisiklutt on kГјllap vist su pojuke?В» kГјsis Djudja reisijalt.
В«Ei, kasupoeg, vaenelaps. VГµtsin ta endale hinge lunastuseks.В»
Nad sattusid jutuotsale. Reisija osutus jutukaks ning sõnaosavaks meheks, ja Djudja sai peagi teada, et tegemist on linnakodanikuga, majaomanikuga, et tema nimi on Matvei Savvitš, et ta on praegu teel aedu vaatama, mis ta on rentinud saksa kolonistidelt, ja et poisi nimi on Kuzka. Õhtu oli palav ning lämmatav, magada ei tahtnud keegi. Kui pimedaks läks ja taevas lõid siinseal vilkuma kahvatud tähed, hakkas Matvei Savvitš jutustama, kust ta sai Kuzka. Afanasjevna ja Sofja seisid eemal ning kuulasid, Kuzka aga läks värava juurde.
«See on üpris pikk lugu, vanaisa,» alustas Matvei Savvitš, «ja kui sulle kõik, nii nagu oli, ära rääkida, siis tuleb ööstki puudus. Aastat kümme tagasi elas meie tänavas, just minu kõrval väikeses majakeses, kus nüüd on küünlatehas ja õliveski, – lesk eideke Marfa Simonovna Kapluntseva, ja tal oli kaks poega: üks teenis konduktorina raudteel, teine, Vasja, minuvanune, elas kodus memme juures. Kadunud Kapluntsevi-vanamees pidas hobuseid, oma viis paari, ja saatis veovoorimehi linna mööda laiali. Lesk ei loobunud sellest ettevõttest ja kamandas voorimeestega mitte halvemini kui tema kadunud mees, nii et mõni päev teenisid oma viis rubla puhast. Ka poisil olid omad väikesed sissetulekud. Kasvatas puhast tõugu tuvisid ja müüs asjaarmastajatele. Vahel muudkui seisab katusel, loobib vihta õhku ja vilistab, uperpalltuvid on lausa taeva all, aga temale on ikka veel vähe ja ikka kõrgemale tahab. Püüdis siisikesi ja kuldnokki, meisterdas puure… Tü